Ado Lille maalid seisavad laias laastus koos ühest selgest (ja ehk näilisest) vastuolust. Ühelt poolt tema maalimisviisi julgus: teravad ja jõulised värvid, sageli pealtnäha tulistes kontrastides, maalitud mitte pintsli pehmuse, vaid värvifaktuuri robustsusega. Lill on abstraktse maalikunstnikuna alati eelistanud otsustavaid lahendusi. Sellisena ongi Lill abstraktsionist par excellence, kes laseb värvide omakõlal maksimaalselt esile tõusta. Loomulikult on tema paletis hulgaliselt pooltoone, kõhklemisi, sulandumisi, kuid oma peajoones on Lill värvikäsitluses olnud alati teist poolt usaldav.

Ent samas on Lille teemad väga õrnad. Erootika nõuab juba iseenesest teatud pehmust, ettevaatlikkust, otseütlemise vältimist. Lille modellid on enamasti kaitsetutes poosides, nad magavad või unelevad, neid võib vabalt vaadelda ning näib, et neilt on võetud igasugune kaitsekiht. See moodustab kummalise vastuolu, kuid samas ka tasakaalupunkti Lille toore värvikasutusega.

Lille maalid on huvitavad ka kunstiajaloolisest perspektiivist. Nii on akt olnud üks võimsamaid maaližanre, samas kui puhas abstraktne kunst on selgelt välja kujunenud alles viimasel kuuekümnel aastal. Lill ühendab need kaks voolusuunda omapärasesse sünteesi. Harva võib aktide puhul näha niivõrd domineerivat värvide mängu, mis samas ei ole takistanud Lillel loomast ühtesid kõige meelelisemaid akte siinses kunstiajaloos.

Seekordse näituse puhul ei ole Lill varjanud oma aastakümnete taha ulatuvat inspiratsiooniallikat: Pierre Louÿs' luule. Viimane oli prantsuse poeet, kes tegutses 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Tema nõtked naiserootika luuletused ilmusid esmakordselt avalikkuse ette anonüümse antiikautori ridadena, ent tegemist oli Louÿs' osava vangerdusega. Ometi sobivad tema haprad, sageli lesbilist armastust ülistavad luuletused kenasti toonasesse dekadentlikku õhkkonda. Kuid eks ilmselt ole see vastuoluline mängki see, mis Lille on inspireerinud.