Saared on võlunud Eesti autoreid läbi kunstiajaloo mitmel korral. Meenutame kaksikvendade Kristjan ja Paul Raua Muhus valminud töid, Amandus Adamsoni Pakri mõtisklusi, Nikolai Triigi Ahvenamaa vaateid, Konrad Mägi Saaremaa-perioodi, Evald Okase Kihnu kalureid – ja nii edasi. Kuigi locus on kõigil kunstnikel olnud sama, kuigi nad kõik on leidnud inspiratsiooni just saartelt, siis lähenemis- ja vaatenurgad on ometi sootuks erinevad. Keegi maalib põnevaid inimtüüpe, keegi vaimustub lakoonilisest loodusest, keegi imetleb etnograafilist eksootikat, keegi tegeleb saareliku eluoluga. Uno Roosvalt lisab oma käesoleva näitusega aga siia uue mõõtme.

 

Roosvalti jaoks ei ole saared muidugi mingi uus teema. Õigupoolest just nende tööde tõttu teda teataksegi – Uno Roosvalt ja „saared“ kuuluvad siinses kunstikirjutuses selgelt ühte. Tallinnas sündinuna ning Pärnus ja Tartus õppinuna on ta oma tõelise inspiratsiooni leidnud ikka saartelt, enamasti kas Kihnust või Muhumaalt. Kuid Roosvalt ei kuulu oma saareimetluse poolest päriselt ühtegi teadaolevasse Eesti kunstiajaloo kategooriasse. Ka tema vaimustub saarte napist loodusest, kuid kui Konrad Mägi maalis Saaremaa värvidemölluks, siis Roosvalti lähenemine on sootuks teistsugune. Oma joonistustes on ta pigem range, isegi tõetruu, väheste vahenditega annab ta edasi väändunud ja loodusjõudude käest rappida saanud puuoksi ning -juuri. Maalides seevastu kumab vastu ettevaatlik eepiline mõõde: värvid on pehmed, sulanduvad, kuid kujutus pole realistlik, vaid asjade tähenduste ja sümboolsete mõjujõudude poole vaatav.

 

Erinevalt Paul Raua või Evald Okase töödest ei näe me Roosvalti töödes pea kunagi inimesi. Saared hingavad omas rütmis, kuid inimesi pole siin näha. Ja ometi ei maali Roosvalt inimvabu maastikke. Siin-seal on selgelt näha jälgi inimtegevusest: mõned paadid või mõned mustrid rahvarõivastelt. Roosvalt maalib nn kultuurmaastikku ehk seda, mil moel muudab ja mõjutab inimene maastikku ning – vastupidi. Just see „vastupidi“ moodustabki Roosvalti maalide tuuma: teda huvitab, kuidas maastik muudab inimkäitumist, millist mõju avaldavad spetsiifilised loodusvormid inimkultuuri märkidele, tähendustele, sümbolitele ja inimelule enesele.

 

Roosvalti maalid on kahtlemata loodusmaalid. Ometi ei maali ta loodust iseeneses, ta ei kaaperda puid ja põõsaid ja merd, vaid asetab kõik konteksti. Me ei pruugi tema maalidelt midagi õppida geograafia kohta, me ei tunne tema töödelt ära kindlaid kohti, me võime isegi kahelda, kas need maastikud ja need puud on ikka tõesti saartel valminud. Kuid me õpime siit nii mõndagi selle kohta, mida tähendab inimese jaoks saarel elamine. Milline on see mõtteviis, mis sobib saarel elamiseks. Mida peab tegema, et saar sinuga kõnelema hakkaks. Roosvalti viimaste piltide puhul tundub, et pärast aastakümneid rahulikku dialoogi on aeg korraks ka pidulik olla. On aeg olla ülev, eepiline, tõusev, uhke. On aeg olla õnnelik.