Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 08.09.2009-05.10.2009

Nikolai Kormašov

Alguses oli etüüd

Nikolai Kormašov on oma 80. juubelil tõusnud veidi ootamatult taas fookusesse: mitmed näitused siin-seal, arvustused päevalehtedes, kuuldavasti ühe kunstiajakirja huvi pikema intervjuu vastu jne. Miks "ootamatult"? Aga sellepärast, et valdav kunstiajaloo kirjutamise loogika – tähelepanu pööramine ennekõike uuele – vaatab kergesti mööda autoritest, kes süvendavad vagu, mille nad kord on juba kaevanud. Kormašov on just säärast tüüpi kunstnik: mitte pidevalt muutuv avangardist, vaid keegi, kelle jaoks on huvitav oma inimlike ning kunstnikuvõimete piiride sees liikumine. Nende seestpoolt kompamine, mitte nende ületamine. Püüd aru saada, mida need piirid tähendavad, mitte nende lammutamine. Ja ometi on Kormašov ka kunstnik, kelle loomingu kohta saab midagi mõistlikku öelda alles siis, kui viimane maal on maalitud – sest andeka kunstniku piirid pakuvad inspiratsiooni lõputult.

Kõik ülalöeldu kehtib ka etüüdide puhul. See võib tunduda üllatav, kuna kui me isegi oleme mõistnud, et etüüd ei ole Kormašovi jaoks vaid ettevalmistav žanr, siis ometi näib olevat etüüdile loomuomane teatud eksperimentaalsus. Kui kunstnik tahab piire ületada, siis võiks ta just valida etüüdi formaadi – ning vastupidi: kui eesmärgiks on piiride seestpoolt kompamine, tuleks keskenduda väärikamatele ning filosoofilist üldistust pakkuvatele žanritele: kahemeetrised tahvelmaalid, skulptuurigrupid ja muu säärane. Aga ei, ütleb Kormašov. Siin on minu etüüdid – ja need on minu piirid.

Võib-olla on see maalimisviis, mis ütleb meile, justkui toimuks neis töödes meeletu "avastamine" ja "möllamine". Tõsi, etüüd võimaldab Kormašovil – nagu paljudel maalikunstnikel – olla vabam, hoogsam, spontaansem, kuna suuremõõtmeline maal sunnib paratamatult peale korrektsuse ja professionaalse täpsuse. Ent see hoogsus pole ekspressiivne, väljaspoole suunatud, kunstniku poolt maailma paisatud. Vastupidi: Kormašovi etüüdide hoogsusel on hoopis teistpidine suund – väljast sissepoole. See on intiimne, emotsionaalne, mõtisklev hoogsus, mis on ammutanud inspiratsiooni... näete, sellest saunanukast seal, metsatukast seal, järvesilmast seal. Kui Kormašov hommikuti (sest tundub, et ta töötab enamasti just hommikuti, mil meel on kõige värskem ja altim uutele kogemustele) oma maalimiskasti võtab ning tööle asub, siis ei soovi ta leida loodusest mingeid elemente, mis vastaksid kõige paremini tema sisetundele. Ta vaatab loodust, silmitseb teda, ning liigub siis koos temaga.

Filosoofiliseks üldistuseks võiks vist tõepoolest valida teistsugused tööd. Sest esiteks teeb Kormašov oma etüüdides selge vahe sisse kohusetundel ja saavutuskohustusel. Ta on kohusetundlik maalija, kui see peaks tähendama näiteks seda, et maalida tuleb või et kunsti ei saa teha ilma austuseta kunsti vastu. Kuid ta ei tunne endal saavutuskohustust: seda professionaalide iket maalida "korralik" ja "küpse" maal, kus kõik on parlanksis ning hea õnne korral ka tarkusetera sees. Kormašov ei tõesta midagi. Ta maalib.

Ja teine põhjus, miks tema etüüdid ei ole mõeldud targutamiseks, on see, et nende väärtus on mujal. Üldistus, mis siin tekib, ei ole intellektuaalne, vaid emotsionaalne, intiimne, kaemuslik, optimistlik, küsiv, otsiv, õnnelik. See eristabki kunstnikku professionaalist. Viimane teeb alati ära, kuid esimest on alati huvitav vaadata. Sest seda, kui inimene näeb talle maailma poolt seatud piire mitte kui takistust, vaid kui inspiratsiooni, on alati huvitav vaadata.

Eero Epner

< tagasi