Tiina Tammetalu seekordsed maalid – fragmentaalsed ülestähendused hetkedest, nägudest, vaadetest ja detailidest – on ühendatavad eeskätt läbi autori, kes, reisides erinevais paigus või olles kodus Eestis, on teatud “la-dolce-vitaliku hoiakuga” kogetud hetki ära tundes need oma meeltesse talletanud ja hiljem ateljeevaikuses mõned neist ka lõuendile tähendanud.

Autori sõnutsi on “La Dolce Vita” väga isiklik. Neile maalidele on ainest andnud autori enese poolt aeg-ajalt viljeldav nautlev, sübaristlik elustiil, kus ainsaks kehtivaks reegliks on hedonism. Lastes end passiivselt õndsa kulgemise lainetel kanda, on meeltesse jäänud hulk katkeid piltidest, lõhnadest, nägudest, maastikest, arhitektuurist, – geograafiliselt ja ajaliselt üsna fragmenteeritud ja ühitamatu jada, mis on siiski väga kindlalt ühendatavad läbi autori isiku, kes nende “magusate kogemuste” äratundmishetkil on alati üllatusega märganud end mõtteis kordamas: “La Dolce Vita…”.

Otsides maalinäitusel assotsiatsioone Federico Fellini samanimelise suure filmiga aastast 1960, tuleb märkida, et film “La Dolce Vita” oli Fellini samm neorealismist kunstfilmi maailma. Arvestades Tammetalu fundamentaal-realistlike “Eesti maastike” ja aktimaalide background´i, on see paralleel üsna kõnekas.
Selles sarjas pole autorile oluline mitte konkreetne geograafiline punkt, millist ta on esmaseks kujutamisväärsuseks pidanud oma sarjas “Eesti maastikud”. Siin, “La Dolce Vita´s” on tähtsaim meeleolu, tunne – mis visuaalsusesse tõlgituna seostub ometi siiski mingil määral ka kohafragmentidega. Nii on piltidele ülestikku ladestatud katkeid lapsepõlve Tartust, Lääne-Eestist ja oma Tallinna ateljeedest läbisegi mälestustega Chicagost, Shanghaist, Yaffost, Jeruusalemmast ja paljudest teistest õnnelikke hetki pakkunud kohtadest.