Seekordsel Leonhard Lapini isiknäitusel eksponeeritakse tema laiaulatusliku loomingu avalikkusele seninägematuid teoseid aastaist 1967–1970. See on ajalooline tagasiminek nendest 1970ndate aastate alguse töödest, milliseid kunstnik eksponeeris siin 2007. aastal ning mida ilmestas juba selgemalt pop art.

 

1960ndate aastate teisel poolel, mil Lapin juba teadlikult, Tallinnasse elama asudes, hakkas tegelema moodsa kunstiga, katsetas ta kõikvõimalikke eri laade, stiile ja tehnikaid, ka tegevuskunsti ning luulet. Antud näitusel domineerivad enam sürrealistlikud teosed, aga on tunda ka pop art’i mõjutusi. Ometigi ei leia me siit maailmakunsti koopiad, kunstnik on oma inspiratsioonikuvandeid üpris vabalt interpreteerinud.
Osa 1970. aasta teoseid on loodud koos tema tollase elukaaslase Sirje Rungega –  biitmuusika saatel paberile heidetud, värvi kastetud naiste pesuesemete jäljendeid, mida autor oma hilisemaski loomingus kasutanud. Tehnoloogilise kunsti ajastul on tagasivaade ajale, mil kohvijahvatusmasinatki oli raske kätte saada ning domineeris käsitöö ja isetegemine, värskendav ning eriti silmas pidades autori viimaste aastate spontaanset loomingut, Lapini loomingu allikaid avav.

 

ALBERT TRAPEEŽ
sürrealistlikku luulet 1968–1970

 

kuu pistis oma hambad veiniklaasi
üks kurat krõbistas kristalset vaasi
see minu süda

 

1968

 

sina oled oranž
mina punane
garaažist lennanud lillale rätile
jooksid sa järele
kollasena põldudel välkusid
taevas viskas välkusid
pikne peldikus pirises
nüüd olen sinine
sina oranž
tule mulle järele
garaažist lennanud lillale rätile

 

1969

 

ruumitunne

 

valge lina liikus ruumis
sõi tummi
valge lina kiikus ruumis
seina kiskus kummi
valge lina valges ruumis
viskas mulle pommi
lõhkesin
nüüd teises ilmas
õgin valget lina

 

1969

 

lambi ümber on ambažuur
lambi ümber on lehmapuur
veiste valgete keelte kõdi
teeb mulle kõdi
lehmade laulupidu
teeb mulle pidu
söön oma vasaku kõrva
hakkan sidruniks
pritsin silmadesse midagi
kollast ja paksu
ujuge raiped !

 

1969

 

juudaema pani kella seisma
seisis seinakell ja sein
kellakarbist väike tibu leinas
häälitususi hambutuna hein
leivakaljast lige põrand kriiskas
läbi pesemata ahjusuu
toidulaud end seljaluile viskas
toolil keerdu aetud kederluu
seisin laes ja vaatsin kausil silmi
aknail sibas linde pasavihm
kärbsed kandsid endis surnud hingi
seenest šampusena imbus kihvt
ühel jalal ühel käel ja kõril
seisin rippusin ja võtsin voli
kõhtu täitis suure koori korin
veresooni mingi leeme lehk
ümberringi sulas sinkjas õhk
mina aiva olin olin olin

 

1970

 

 

 

Näitus jääb avatuks kuni 23. detsembrini