Publikule, kes Juss Piho loominguga tuttav, on väljapanek kindlasti meeldivalt üllatuslik. Piho on enamalt viljelenud väikeseformaadilist groteskset omanäolist figuratiivset joonistust. Seekord eksponeerib ta aga suuremõõtmelisi õlimaale lõuendil, mis on valminud senisega võrreldes ootamatult uues laadis. Kuigi ootamatu, ei mõju laadimuutus mitte kunstniku rabeda eneseotsinguna, vaid küpse mõtteväljendusena, mis oodanud teostamist juba aastaid.

Töid iseloomustavateks märksõnadeks on emotsionaalsus ja maalilisus.

 
Kunstniku varasema loominguga seostuvad ehk vaid piholikud figuurid. Need ei vormu aga mitte kontuurjoontest, vaid on pigem pisut saladuslikena hajutatud maalipinda. Tööde valdavalt hele värvigamma rõhutab piltide unistuslikku, kohati romantilist meeleolu.   
 
Näituse sisu avab selle pealkiri - OLUKORRAD.
Kunstnik on maalinud figuure tosinkonnas erinevas, esmapilgul lihtsas olukorras, mille tagamaad jäävad vaatajale avastada. Kompositsioone pingestavad heledates ja tumedates toonides vastanduvate seisvate, kõndivate, istuvate mees- ja naisfiguuride omavahelised sõnatud dialoogid. Mõistagi ei puudu Piho piltidelt loomad ja linnud, kes saadavad inimesi oma alatise kõiki olukordi tasakaalustava iseenesestmõistetavusega.   
 
Kunstnik on enda sõnul seesuguseks laadimuutuseks valmis olnud juba ammu. Ent iga muutus nõuab õiget aega ja enesekindlust. Tihti tundub juba tehtut ja heakskiidetut kindlam jätkata kui uuega alustada. Piho ütleb, et kunstnikuna võib ta endas aastaid kanda mingit visiooni ideest, mida ta tahaks teostada. Ühel hetkel, kui idee realiseerub, võib see olla aga hoopis teistsugune kui kujutlus. Looja jaoks on niisugused realiseerumised intrigeerivad, eriti kui tulemus õnnestub.