HAUS GALERII KUNSTIHOOAEG ON AVATUD!
UUED NÄITUSED JA SÜGISOKSJONID, MIS TOIMUVAD 2., 3. JA 6. NOVEMBRIL 2024
Haus Galerii 23.09.2014-11.11.2014
Juss Piho ja Jüri Mildeberg
Aeg on suhteline – kui vaatame kella osuteid, siis me ei märka nende liikumist, ent pärast hommiku saabumist tuleb õhtu liigagi kiirelt ja sügavalt magades poleks ööd nagu olnudki. Päevad päevade järel täis liikumisi ja lugusid, mida meil on sund hinnata ja mõõta, mõista ja määrata. Piho ja Mildeberg – jälle üks lugu – mõõdetav või mõõtmatu?
25 aastat tagasi esinesid nemad kaks näitusega 25+25, mis tegi kunstnike tollaseid vanuseid kokku liites 50. Mõõdulint näis mõistlik asjapulk olevat ning tänaseks on nad suutnud 50st koos välja mõõta 100, ehk siis pärast 25 aasta möödumist on Piho ja Mildeberg nüüdseks jupphaaval läbinud kumbki 50 aastat. Seega on Piho ja Mildeberg koos vaadeldavad kui väärikas tükk toekat loomingut, mis koosneb number ühest ja kahest nullist. Ent rida kokku liites 1+0+0 saame 100st rõõmsa ühe ja kõik oleks jälle otsekui alguses. Head uut algust teile, Piho ja Mildeberg!
Kunsti mõõta ei saa, see on osa katkematult voogavast loometulvast, sellest lõputa voolavast jõest, kus kunstnikud jalgupidi sees olles tunnevad vee kõditavat kulgemist, millega neil on alati tohutu kihk kaasa minna. Seal, kus kalamees vaikselt seisab, tahavad Piho ja Mildeberg lennata ja laulda ja kõige mõttetumana näivast kübemest luua suuri teoseid, mida maailmaga jagada. Peab tunnistama, et see on neil suurepäraselt välja tulnud. Piho ja Mildebergi teosed on mõnusalt Haus Galerii seintele sätitud ja oma mõõdetavates formaatides valmis mõõtmatuteks dialoogideks publikuga. Juss Piho 2D maalid on kõrvuti Jüri Mildebergi 3D puittahvlitele voolitud maskidega, millest on saanud kahe kunstniku 1D (üks tee) otse vaataja südamesse.
Piho ja Mildebergi tööd on omavahel niisama head sõbrad kui nad ise. Näitusesaalis ei ole vaidlust ega liigset seletamist. Pildid tunnevad end üksteisega hästi, rõõmustades sarnaste mõttemaailmade üle – neil on, millest isekeskis rääkida ja mida edasi rääkida. Mildebergi hoolikalt teostatud puitmaskid võiksid olla inimesed Piho õlimaalidelt, kelle vaikselt ärapööratud näod on tahtnud end hetkeks selgemalt isikustada, astudes pea tõelistena tegelikku ruumi.
Näitus tervikuna on kui rida üksikuid kaadreid filmist, mille tegelased on kunstnike poolt ette antud, ent mille tegevuse koos alguse ja lõpuga võib igaüks ise välja mõelda, olgu lugu siis rännakust ja kojujõudmisest, armastusest ja leppimisest või mängust ja tõelisusest. Kui mitte film, siis olgu see näitus kui novell, mille kangelasi on huvitav jälgida läbi Piho peatatud hetkede või Mildebergi armsalt vaimuka fantaasia.
See, mis on inspireerinud Pihot ja Mildebergi, ei olegi siinkohal oluline, oluline on, milleks nemad omakorda inspireerivad oma publikut. Saagem selle näituse keskel korraks kunstnikeks, luues oma maailma Piho ja Mildebergi maailmast.
1+0+0=1, ehk on selles numbris omajagu üheks saamist kunstniku ja publiku vahel, sest nii see ju võiks olla.
Loomingulisi näitusehetki soovides
Piia Ausman