\"Minu jaoks on olnud alati oluline mingi märgi otsing, millega oma tundeid väljendada,\" tunnistab kunstnik. Seetõttu ei olegi ehk enam imekspandav, miks Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti pikaaegne õppejõud üritab pidevalt iseenda ja maalikunsti piiridest üle astuda või nende vajalikkust kahtluse alla seada.
Mari Roosvalt on oma loomingus otsinud alati asjade ja olukordade olemust.
Fikseerides enda ümber olevate esemete, ruumide, värvide ja pindade erinevaid
seisundeid, näib ta ühtlasi vaatavat enese olemise põhja. Minu jaoks on olnud
alati oluline mingi märgi otsing, millega oma tundeid väljendada, tunnistab
kunstnik. Seetõttu ei olegi ehk enam imekspandav, miks Eesti Kunstiakadeemia
maalikunsti pikaaegne õppejõud üritab pidevalt iseenda ja maalikunsti piiridest
üle astuda või nende vajalikkust kahtluse alla seada. See ei ole siiski
maalikunsti iseväärtuste tühistamiskatse, vaid soov liita maailm ja maalikunst
orgaaniliselt koosseisvaks tervikuks. Roosvalt ei kitsenda, vaid laiendab. Läbi
lõuendist prillide silmitseb ta ümbritsevat, noogutab korraks tuttavale
sillakäsipuule ning heidab end siis värvi sisse.
Ma tahtsin tegelikult minna Moskva Kinoinstituuti
kino ja fotokunsti õppima, reedab Roosvalt oma kauaaegse soovi muuta vahetu
maailma tajumise kogemus läbi objektiivi vaatamiseks. Kinos ja fotokunstis näib
olevat mingi kummastav jõud, mis suudab äratada meie maailmatajus juba
fikseeritud positsioonidel magavad esemed ning atmosfäärid uuele elule. Me ei
saa enam nähtuste tähendusvälju igaveseks oma visuaalse maailmataju
sahvririiulitele paigutada, luua neile lõplik ja kinnistatud väljanägemine.
Roosvalti säärane nihestamine ei ehmata, vastupidi. Ta on valmis sahvris ikka ja
jälle suurpuhastust tegema. Fotokunst on siiani minu kirg, tunnistab ta.
Roosvalti teatakse eelkõige siiski maalikunstnikuna. Maali esmaseks
väärtuseks on aga ikka loetud värvi, toone ja pooltoone, sulandumisi ja järske
üleminekuid. Ent Roosvalt ise teatab, et värvi on ta alati suhteliselt vähe
kasutanud. Pigem olen püüdnud ühes koloriidis maalida oma töödele valgust, annab
esimese selgituse meile kunstnik ise. See on valgus, mis peab kirgastama, mis
peab endas edasi kandma teadmist selle kohta, millises rütmis asjade sisemine
pendel võngub. Roosvalt sulatab maailma enda värvivalgusesse, mis pimestab ja
hellitab korraga. Ta naudib maalimist, viskab näiliselt juhuslikult lõuendile
värvipritsmeid laiali ning lükkab lahti emotsioonide kinnituisanud kanalid.
Ometi säilib Roosvalti maalidel eesmärk - leida ja vahendada seda, mida kunstnik
ise ettevaatlikult jäävaks nimetab.
Foto- ning maalikunsti süntees ei ole
tänapäevases kunstimaailmas enam haruldane. Roosvalti tööd muudab haruldasteks
aga mitmesuguste rütmide ja pindade väljapeetud vahekordade edasiandmine. Fotode
kontrollitud nägemisviis paisatakse uppi värvide pillerkaaris, ent see ei muutu
kunagi veiderdavaks karnevaliks. Üksikud fraasid meid ümbritsevast
arhitektuurist viivad vaataja mööda Roosvalti leitud radasid kõndima. Siin on
Sillad, mis suubuvad rohelisse ja Sinised, mis ripuvad tornide otsas. Minge
julgelt. Äraeksimist ei ole. On vaid leidmine.