Merila, Kalve ja Laurits on Eesti tippfotograafid ning head sõbrad, kes on juba mõnda aega kavandanud ühisnäitust. Üllatuslikult sai see teoks seni maalile keskendunud Ühispanga galeriis.
Ajal, mil mujal maailmas kogub fotokunst juba aastakümneid järjest suuremaid
tuure ning talle pööratakse järjest enam tähelepanu nii kriitikute kui publiku
poolt sel määral, et fotokunsti hetkeseis on hakanud suuresti määrama kogu
kunstituru olukorda, on Eestis foto muutumine täisväärtuslikuks kunstiobjektiks
jäänud ikka veel 19. sajandi arusaamade taha. \"Foto ei ole kunst,\" sosistavad
mõned ja eelarvavad paljud. Seetõttu tuleb alustada peamisest. Herkki-Erich
Merila, Toomas Kalve ja Peeter Laurits on kunstnikud, kes juba ammu väljusid
fotomaailma kitsastest piiridest ning sukeldusid kultuurielu mullivanni. Nende
nimed on kaasaegses kunstielus orienteerujate jaoks omaette märksõnadeks,
millega opereerimine näitab kõneleja peenekoelist kultuuritaju. Samas pole nad
kunagi jäänud elevandiluust tornis seiklejateks, nende pildid pole kunagi
mõeldud vaid vähestele väljavalitutele.
Kõik kolm jõudsid foto juurde erinevatel
põhjustel. Merila otsis pääsu sõjaväest ning leidis selle Tallinna Sidekoolist,
Kalve juhtus trehvama fotosõbraliku miilitsaga ning Laurits tüdines maalikunsti
vahenditest, hakates otsima laiemaid tähistamissüsteeme. Kõik kolm tõusid
1980ndate keskpaigas kiiresti uue fotokunstnike põlvkonna esirinda ning hakkasid
sama kiiresti sealt eemalduma, jõudes kunstimaailma huviorbiiti, mis tollal ei
võtnud fotograafe enda rüppe just väga sageli. 1990ndate alguses raamistus
kolmiku mõttekaaslus ka organisatoorselt, kui koos mõnede teiste fotograafidega
asutati rühmitus Igavesti Sinu.
1992. aastal asutasid Laurits ja Merila
ühisautori DeStudio, mida on nimetatud fotograafia maaletoojaks Eestiks, kelle
kiiluvees jõudsid kunstimaailma argileksikasse ka teised. Kalve äratas samal
ajal tähelepanu oma installatsioonidega, võites mõningaid olulisi auhindu.
Pärast DeStudio aktiivsema tegutsemise lõppu on kõik kolm keskendunud oma
sooloprojektidele, jätkates samas mõttekaaslusest tulenevate hüvede nautimist.
Herkki-Erich Merila on kaasajal tuntud eelkõige
Eesti ühe hinnatuma moe- ja reklaamfotograafina, kelle pildid kujundavad
aktiivselt meie ümber olevat visuaalset keskkonda. Kahasse Kaur Kenderiga valmis
tal 2001. aastal teos \"Läbi rahulike silmade\", kuhu Merila tegi
illustratsioonid, millest tõukusid Kenderi lühijutud. Oma piltide tegemiseks
kasutab Merila skännerit, asetades inimesed õrnalt skänneriklaasile ning tehes
seejärel ühe tõmmise teise järel.
Toomas Kalve kasutab oma tööde tegemiseks vanu eelmisest sajandivahetusest
pärit kaameraid, vanim objektiiv on lihvitud Prantsusmaal 1871. aastal. Tema
pildidki on arhailise koega ning romantilise õhustikuga. Tööde toonimine ning
käsitsi koloreerimine viib Kalve pildid tagasi fotograafia sünnihetke juurde,
mil valminud pildid olid haruldased fenomenid ning nende ümber valitsev aura
midagi erilist ja salapärast.
Peeter Lauritsa seeria valmis 1993. aastal, mil
ta oli just tagasi saabunud õpingutelt New Yorgis. Seal külastas ta aktiivselt
muuseume ning peagi sigines temasse kuri kahtlus, et maailm ei ole kirjeldatav
ainult selle sõnavara abil, mida me igapäevaselt kasutame. Veelgi enam -
Lauritsat tabas ohtlik arusaam selle kohta, et erinevad ajad ning ruumid pole
sugugi erinevad, vaid üks ja sama. Nii võtabki ta oma tagataskust ajaloo ning
hakkab sellega mängima.