Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 21.01.2003-21.02.2003

VIVE JA LEMBIT TOLLI

JALGSI KIIRTEEL

\"Klassikute\" näitus, mis pole ometi \"klassikaline\".

Vive ja Lembit Tollist kõnelemine ilma \"klassikute\" tiitlit kasutamata näib olevat võimatuks muudetud. Ent kummastaval kombel on see Tollide puhul õigustatud ainult sel juhul, kui me mugandame \"klassiku\" mõiste kunstnikele sobivaks, kui Tollid määravad ära \"klassiku\" sisu ja mitte vastupidi. Sestap tehkem kannapööre ja vaadakem käesolevast näitusest tõukudes, mida klassika siis õigupoolest tähendab.


Klassika tähendab pidevat muutumist, pidevat kiirteel olemist. Vive Tolli on muutunud eesti graafika sünonüümiks ja see on ainult hea, sest viitab nõnda ka eesti graafika mitmekülgsusele ja allhoovuste olemasolule. Tolli käesolev näitus hõlmab ajaliselt vahemikku 1967-2003, tehes sisselõike ühe kunstniku loomingu erinevatesse järkudesse. Sealt üheselt \"vivetolliliku\" käekirja väljasulatamine on keerulisem, kui seni arvatud. Pärast 1960ndatel, 1970ndatel ja 1980ndatel tehtud joonistuste nägemist ei saa me enam piirduda märksõnadega \"etnograafilise sümboolika kasutamine\", \"napp värvikasutus\", \"metafüüsiline ning igavikuline keskkond\" ning \"graafikatehnikate täiuslik valdamine\". Siia juurde tulevad \"juhuslikkus\", \"joonistuslik improvisatsioon\", \"mängulisus, mängulisus, mängulisus\". Palju õhku on neis töödes, palju värvi, mida pole barokselt pillatud, vaid hoolikalt kontrollitud. Hüpates ajas paarkümmend aastat edasi, näeme juba sootuks teistsuguseid töid: suured, isegi monumentaalsusele pürgivad ning tunduvalt väiksemad graafilised lehed, mis ei anna end kunagi kätte esimese korraga. Tolliliku iidsete märkide ning sümbolite stiliseerimise asemel näeme hoopis uusi kujundeid, mis on korraga lõpmatult graafilised ning lõpmatult suure kehtivusjõuga. Need on märgid, mis kannavad endas enam mitte niivõrd rahvuse mälu, kuivõrd Vive Tolli graafika mälu. Soovi korral võime jõuda isegi väiteni, et need tööd ei uuri enam ühe rahvuse arhiteksti, vaid graafika kui säärase arhiteksti - seda, mis on aegade algusest olnud graafikale iseloomulik, millest igasugune graafikast kõnelemine alles algab. See on paljajalu kiirteel seismine, lõpmata püsiv ning igavesti tardunud, väike naeratus suukurrul …


Pidev muutumine on tunginud ka Lembit Tolli loomingusse. Poliitilise ahistatuse tingimustes ning igasugust vabadust piiravas õhkkonas tõmbus Tolli pikaks ajaks väikesemõõtmelise skulptuuri juurde. Käesoleval näitusel eksponeeritud puuskulptuurid on Tolli loomingule saanud iseloomulikuks alles viimasel kümnendil, ent juba võime tõmmata mõningad ettevaatamatud paralleelid Vive Tolliga. Sest kas pole nii, et ka Lembit Tolli jõuab sageli oma töödes skulptuuri algomaduste järelekatsumiseni, skulptuurse vormi äratundmiseni? Ta kasutab sageli leidobjekte, mida stiliseerib samasuguse ettevaatlikkusega nagu Vive Tolli vanu peremärke, tuues välja just selle, mis pealtnäha vanas ja igasuguse saeveskiliku väärtuseta puurondis on skulptuurset. Looduse ja kultuuri ühendamine ei tähenda Tolli puhul kunagi viimase valitsemist esimese üle, looduse nupuvõtesse võtmist ning talle inimlike märkide pealekleepimist. Tollil on oskus näha looduses looduslikku ja inimlikku korraga. Miks me ütleme siis, et see on jalgsi kiirteel kõndimine? Miks ei ütle me, et hoopis kiirtee on juba ammu rohtu kasvanud, asfalt murenenud ja möödasõidud minevikku vajunud? Miks ei ütle me, et kiirteel kimamine on tobe ning ennastunustav?


Ennast unustav …

Kas pole mitte nii, et see vana puuront ja see graafiline \"sirgeldus\" püüavad meile midagi väga olulist teada anda?

Proovigem. Käsipidur on all paremal.

< tagasi