Juss Piho teine tulemine maalikunstnikuna.
Juss Piho maalid on lühikese ajaga jõudnud kunstniku loomingu üldilmega
niivõrd kokku kasvada, et nende lahutamine tooks kaasa parandamatud tagajärjed
kogu organismi talituses ehk kogu Piho loomingu käsitlemisel. Juba
väljakujunenud käekirjaga kunstnik hakkas eelmisel aastal korraga ootamatuid
jooni vedama, mis kasvasid ja kasvasid ning sulasid lõpuks koos hullutavate
värvidega suureformaadilisteks maalideks. Nii seisis Juss Piho üks päev oma
ateljees ning vaatas imestunult, kuidas seintel tema loodud pildid omavahel
kohvi jõid ning mõnusat keskustelu arendasid.
2002. aasta soojal suvel toimus Haus Galerii
keldrisaalis Juss Piho esimene tulemine maalikunstnikuna. Publikumenukas näitus
tõestas kõigile, et Piho pööre graafikust ning lasteraamatute illustraatorist
maalikunstnikuks (pööre, mida ta tegelikult juba aastaid plaanis) on sooritatud
edukalt. Piho kõmpis tagasi ateljeesse, väike muie suunurgas, ning hakkas
maalima. Käesoleval näitusel ongi näha tema verinoored tööd, osad neist valminud
alles selle aasta alguses.Juss Piho tööd on kummastavad: neist on korraga väga
kerge ja väga raske aru saada. Realistlikust laadist, kus maaliti nii, et kõik
oleks äratuntav ja reaalsusesse tagasi kopeeritav, on Piho igatahes kaugele
sammunud, kuigi me tunneme ära, et kohvikulaud on kohvikulaud ja kassivurrud
kassivurrud. Ometi on sisse tulnud mingi kummaline nihe, mingi meelega teisiti
astutud tantsusamm. Pihole ei piisa enam loogikast ja filigraansest teostusest,
ta tahab enamat, nõuab seda! Tema maalidel seiklevad lood ning väikesed
jutustused ei allu ratsionaalsele analüüsile ning joonlauaga mõõdetud vahekorrad
on ainult risuks jalus. Meil on vaja unistusi, fantaasiat, unenägusid, kõike
seda, mis on veidike kummaline ja veider, natuke mõistetamatu ja natuke
mõistetav. Ometi ei jõua me kunagi samale lähtealusele, kust kunstnik alustas.
\"Jutustamata lugusid on niivõrd palju, et neid jätkub kõigile, mina ei tea
kaugeltki iga lugu,\" näib Piho meile ütlevat, piip mõnusalt
suunurgas.
Juss Piho maalid torkavad oma värvierksuses kohe silma, ent lähemale sammudes
märkame, et tegelikult ei ole ükski värv selle näoga, nagu me harjunud oleme.
Roheline on külla läinud punasele, sinine jutleb kollasega ning isegi valge -
selgete piiride pooldajate viimane lootus - pole mitte lihtsalt valge, vaid
kihiline ning läbipõimunud. Mööbliesemed ning arhitektuursed nurgad ja karniisid
kumavad sulnist valgusest nagu piimjast udust, korraga olles ja kadudes ...
Võib vist tõesti öelda, et Piho tööd tuletavad meelde nostalgist ning
romantilist Pariisi kohvikute meeleolu möödunud sajandi alguses. Muretu õhkkond
peegeldub igast Piho tööst, rõhutades veel kord vajadust muigvelsui maailma
vaadata ja tasapisi valgesse kõndides vilet lüüa ...