Vesi ei ole nii, nagu tugev vastandub nõrgale, märg kuivale, liikumine paigalolekule, külm kuumale, olemine mitteolemisele, kangastused selgusele. Jäätununa võib ta olla kõvem kui teemant — kes suudaks teda purustada? Sulanuna võib ta olla pehmem kui piim — kes suudaks teda purustada? Kuni on nii, pole mingit põhjust kahelda tema pideva enesekssaamise võimes. Süvene natukeseks: kuidas on nii, et kogu maailma vesi on ühes hetkes nähtav kui kogu maailma vesi? Pole vaja süveneda sellesse, kuidas inimesed või taevaelanikud näevad vett — sest on vaja süveneda sellesse, kuidas vesi näeb vett, kuidas vesi tunnistab-teostab ennast kui vett.

— Maastik kui raamat (Sansuikyō)

Kui inimene jõuab meeleselguseni, siis on see nagu kuu peegeldus vees. Kuu ei saa märjaks, vesi ei lähe katki. Kuigi valgus võib olla suur ja lai, mahub see ära pisitillukese veepiisa sisse. Terve kuu ja ääretu taevas viibivad rohutilgale langenud kastepiisas või jääpurika otsas rippuvas veetilgas. Nagu ei löö selgus puruks inimest, nii ei tee ka kuuvalgus vee sisse auku. Inimene ja selgus ei hülgi teineteist, nagu ei hülgi kastepiisk või veetilk taevast ja kuuvalgust. Sügavus ulatub kogu kõrgusse. Küsida, kas hetk on lühike või pikk on sama hea kui uurida, kas vesi on suur või väike, või ära otsustada, kas kuuvalge taevas on lai või kitsas.

— Ilmsekssaamise väljakutse (Genjōkōan)

Kogu maailm on üksainus kirgas pärl: kogu maailm ei ole mitte suur ja lai ega haaramatult pisike, ta ei ole neljakandiline ega ümar, temas ei ole keskpunkti ega sirgeid jooni, ta ei ole elujõuliselt visklev ega ka nähtavalt lahtiste otsteta. Seega — just kuna ta ei seisne elus ja surmas, minekutes ja tulekutes, ongi temas elu ja surm, minekud ja tulekud. Kuna on nii, koonduvad siit väljuma kõik mineviku päevad ja siia saabub justpraegune hetk. Kui see mõte lõpuni mõelda: kas võib keegi näha seda kui üksikutest tükkidest koosnevat? kas on kedagi, kes võib seda seletada kui üht jagamatut tervikut? Kogu maailm — see on lakkamatu püüe haarata asjade järele ja teha neist isedusi, haarata enese järele ja teha seda asjaks.

— Üksainus kirgas pärl (Ikka myōju)

Kõik targad muudkui uurivad, kuidas jõuda juurteni nii, et kärpida põimunud võrsed eest ära, aga seda ei juhtu, et keegi uuriks, kuidas kärpida põimunud võrseid põimunud võrsetega — või kuidas põimida võrseid põimunud võrsetega. Ütlematagi on selge, et nad ei tea, kuidas jätkata põimitud võrseid põimitud võrsetega. Seetõttu, kõik mida öeldakse, on vaid jooned sealt, mis ületab — õpetaja ja õpilane kogevad neid ühiselt. Kõik, mida kuuldakse, on vaid jooned sealt, mis ületab— õpetaja ja õpilane kogevad neid ühiselt. Õpetaja ja õpilase ühise kogemuse põhjas on buddhade ja eelkäijate põimunud võrsed. Veel üks asi, millesse süveneda: kuna põimunud võrsete seemnetel on jõud, mis kehalisuse maha võib jätta, on neisse paigaldunud oksad ja lehed, õied ja viljad, ja kui need veel edasi hargnevad või siis ei hargne, saavad buddhad ja eelkäijad ilmseks, nende väljakutse saab ilmseks.

— Põimunud võrsed (Kattō)

Kala kulgeb läbi vee, aga kui kaugele ta ka ei jõuaks, vee lõpuni ikkagi mitte; lind lendab taevas, aga kui kaugele ta ka ei jõuaks, taeva lõpuni ikkagi mitte. Kuigi on nii, pole ei kala ega lind veel kunagi veest ja taevast lahkunud. Nõnda siis: pole küll nii, et kala või lind ei jõuaks iseenese piirideni või ei käiks läbi kogu oma maailma, aga kui lind väljuks taevast, siis samal hetkel ta sureks, ja kui kala lahkuks veest, siis samal hetkel ta sureks. Tea: vesi on see, mis teeb kala elu võimalikuks, taevas on see, mis teeb linnu elu võimalikuks. Lind on see, mis teeb elu võimalikuks. Kala on see, mis teeb elu võimalikuks. Elu on see, mis teeb linnu võimalikuks, elu on see, mis teeb kala võimalikuks.

— Ilmsekssaamise väljakutse (Genjōkōan)

“Minad” seisavad ritta ja neist moodustub kogu maailm. Iga üksikut isikut või asja selles maailmas tuleb näha kui hetke. Asjad ei hülgi üksteise olemist ja nõnda ei hülgi ka hetked üksteist. Seetõttu on nii, et samas hetkes puhkeb teadvus, samas teadvuses puhkeb hetk. Sama käib ka harjutuste, tegude ja saavutuste kohta. “Minad” on ritta seatud ja igaüks neist näeb end omamoodi. Põhimõte, et ise-olek on hetkeline, just nii toimibki.

— Olemasoluhetk (Uji)

See, kuidas päike, kuu ja tähed paistavad inimestele või taevast ei ole kaugeltki üks ja sama. Vaatepunkte tegelikkusele on palju ja nad ei sarnane üksteisega. Aga kuna on nii, on kõik meeles tajutav ühel ja samal tasandil. Kõik ongi juba meel. Kas on ta seespoolne või väljaspoolne? Kas ta tuleb või on juba läinud? Kas sünnihetkel lisandub tilgake või mitte? Kas suremishetkel kaob üks tolmukübe ära või mitte? See elu ja surma vastandamine — ning kõik viisid seda vaadelda — kas on olemas koht, kuhu need võiksid toetuda? Igavik pole muud kui vaid meeles toimuv ühe mõttehetke vaheldumine teisega.

— Õppides kehameelega (Shinjin gakudō)

Uurida õpetust tähendab uurida iseennast. Uurida iseennast tähendab unustada iseennast. Unustada iseennast tähendab olla tunnistatud musttuhande olemisebeme poolt. Olla tunnistatud musttuhande olemisebeme poolt tähendab lasta ära kukkuda nii enese kui ka kõigi teiste kehameelel. Selguse jälgedesse tekib vaheaeg, vaheaegse selguse jäljed jätkuvad pikalt ja kaugele.

— Ilmsekssaamise väljakutse (Genjōkōan)

Justpraeguse hetke mäed ja veed on endisaegsete buddhade ilmsekssaavad sõnad. Kõik koos moodustavad nad mustri, milles avaldub kogu nende toimevõime. Sõnumina tühjuseajastu eelsest maailmast ongi nemad see justpraeguse hetke elujõud. Üksik-olemistena ajast, kus keegi veel enesele ei osutanud, päästavad nemad valla kõik selle, mis saab ilmseks.

— Maastik kui raamat (Sansuikyō)

Küttepuudest saab tuhk ning tagasi küttepuudeks nad enam ei muutu. Sellegipoolest ei saa öelda, et tuhk on sama asja hilisem, küttepuud aga varasem aste. Saa aru: küttepuud on see, mis viibib “küttepuude” mustris, ja sellistena on neil olemas oma “varem” ja “hiljem”. Aga kuigi “varem” ja “hiljem” on olemas, on nad neist ära lõigatud. Tuhk on see, mis viibib “tuha” mustris ja ka temal on oma “hiljem” ja “varem”. Samamoodi nagu küttepuud ei saa pärast tuhaks muutumist enam küttepuudeks tagasi, ei saa ka inimene pärast suremist enam elavaks tagasi.

Elu on ühel hetkel kehtiv muster, surm on ühel hetkel kehtiv muster. See on täpselt nagu talve ja kevadega. Me ju ei mõtle, et “talv” on muutunud “kevadeks” ega ütle, et “kevadest” on saanud “suvi”.

— Ilmsekssaamise väljakutse (Genjōkōan)

Ära mõista hetki kui midagi, mis lendavad meist mööda, ära uuri möödalendamist kui midagi, mis käib hetkede kohta. Kui oletada, et hetked lendavad mööda, siis peaks nende vahele tekkima vahed. Olemishetke-arusaama jätavad kõrvale need, kes on keskendunud ainult sellele, mis juba möödas. Lühidalt: kogu maailma kõik olendid ei ole midagi muud kui üksteise kõrvale ritta seatud hetked. Läbi olemishetke tajub igaüks neist ennast kui “mina”. Olemishetkele on omane võime nihkuda. Sellest, mida me nimetame “tänaseks”, nihkub ta “homsesse”, ta nihkub “tänasest” “eilseks”, “eilsest tänaseks”. Ta nihkub “tänast” “tänasse”, “homsest” “homsesse” — seda kõike, kuna nihkumine on tema loomuses.

Ära mõtle sellest nihkumisest kui millestki, mis toimub nagu idast läände kulgevad tuuled ja vihmad. Kogu maailmas pole midagi väljaspool pidevat pöörlemist, pidevat edasi- ja tagasiliikumist, ja just selles nihkumine seisnebki. Nihkumine on umbes nagu “kevad”: on ju
ka kevadel lugematu hulk väliseid vorme ja kõiki neid nimetame nihkumiseks. Mõtle järele, kuidas nihkumine on, aga sellest eraldi seisvat nihkujat mitte.

— Olemasoluhetk (Uji)

Millest rumalad õpetlased kohe üldse aru ei saa, on see, et neli suurt stiihiat, millel on jõud tekitada ja olla tekitatud, kõik üksikud olemisebemed, mis üheskoos loovad selle meie maailma, samuti kõik meie ettekujutused algsest selgusest või algsest olemusest ei ole midagi muud kui nägemistähnid. Nemad ei mõista, et nelja suure stiihia loov jõud on pärit kõigist üksikutest olemisebemetest, ja et vaid olemisebemetele tuginedes moodustuvad selle meie maailma mustrid — nemad arvavad hoopis, et just maailma tõttu on olemas ka kõik üksikud olemisebemed. Nemad arvavad, et tähnid nägemises on olemas silmahaiguse tõttu, nad ei saa aru, et silmahaigus tekib sellepärast, et meil on nägemises paratamatult need tähnid.

— Nägemistähnid (Kūge)

Mis hoiab liikumises, teeb liikumises hoitu nähtavaks — see on see, mis hoiab meid endid liikumises just praegusel hetkel. Liikumise nüüdhetk ei ole mingi iseduse algse olemise aluspõhi, liikumise nüüdhetk ei ole iseduse minek ja tulek, väljumine ja sisenemine. Mida me nimetame sõnaga “nüüd” ei olnud olemas enne liikumist — “nüüd” on nimi, mille me anname liikumise ilmsekssaamisele. Kuna on nii, siis on järelikult meie liikumises püsimine sel ühel päeval ühtlasi kõigi Buddhade seeme, kõigi Buddhade liikumisespüsimine. Selles liikumises saavad kõik Buddhad meile nähtavaks, nende liikuvus on hoitud.

— Hoida liikumises (Gyōji)

1