Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 03.06.2003-27.06.2003

MARGUS MEINART ja MARIS TUULING

Maalid

Haus Galerii alustab traditsiooniga pakkuda igal aastal tasuta näitusepinda noortele kunstnikele. Sedakorda \"Pallase\" vaimust kantud Margus Meinarti ja Maris Tuulingu looming.

Margus Meinart (1969) ja Maris Tuuling (1968) on kunstnikud, kelle tegevus ning looming oleks enne Teist maailmasõda püsinud kunstimaailma tähelepanu keskpunktis. Ent pärast Nõukogude võimude otsust hävitada “Pallase” maalikool (seda nii kooli kui koolkonnana) ning pärast nihkeid 1990ndate aastate kunstimaailmas on nii Meinarti kui Tuulingu looming harvanähtavalt jõuline ning veenev viibe maalikunsti traditsioonide poole.

Nii Meinart kui Tuuling on lõpetanud kunstiühingu “Pallas” poolt asutatud Konrad Mäe ateljee, kus õppejõududeks endised “Pallase” õpilased Kaja Kärner, Lembit Saarts ja Heldur Viires. Prantsusmaalt tuttav vabaateljeede süsteem, kus rangele distsipliinile ning konkreetsele natuuritruudusele eelistatakse maalikunsti pärisosa uurimist: värvide, varjude ja kunstniku muljete edasikandumist lõuendile, papile, masoniidile. See on puhas esteetika, millel puuduvad igasugused pretensioonid astuda maalipinnalt välja, et hakata kemplema võõraste nähtustega. Sest kõik on niikuinii oma.


Püüdes leida Maris Tuulingu töödele vastet “Pallasest” endast, leiame esmalt Endel Kõksi. Samamoodi segamatult rõõmsad värvid ning hetkepildistused, mis ei püüa dokumenteerida, vaid leida situatsioonile omast eripärast hõngu. Juba pealkirjad - “Enne vihma”, “Kevadõhtu”, “Keskpäev” - ei viita tegelikult inimestele, kes maalidel, vaid värvidele, lõhnadele ja meeltele, mis inimese ümber ja silmale korraga nähtavad ja ometi nähtamatud. Tuulingu linnavaatedki pole külmad jäädvustused arhitektuurist või miljööst, vaid pigem genius loci otsimised. See viimane on uppunud värvi ja valgusesse, ent Tuuling ei hakka teda välja rebima. Jätab sinna ja vaatab eemalt.

Margus Meinart maitseb mitmeid maalikunsti eri võimalusi. Siin-seal haarame salameelselt Picasso järele, siis jälle püüame Meinartit lahterdada vormiväänajate ning värvimuukijate seltsi. Ent tühjagi. Meinart vahetab registreid mängleva kergusega. Ta restaureerib erinevad situatsioonid taas tervikuks, toob võõrsil olevad värvid taas koju. Meinarti maalide omamaailm on lõpmatult harmooniline ning terviklik, enesusus kindel ja terviklik. Lilleportreed ja minapildid, värvigammad ja ruumigeisrid, mitu inimest üksteise kõrval ja impressioon üksi. Koos teistega, loomulikult.

< tagasi