Näitused > Toimunud > Haus Galerii

Haus Galerii 19.08.2003-06.09.2003

URMAS VAINO

Suitsetav kuu

Urmas Vaino kaasaegne graafika segab moodsaid tehnilisi lahendusi ja nukker-nostalgilist meeleolu.

Urmas Vaino (1960) on tänaseks esinenud näitustel juba üle 20 aasta ning olnud kümmekond aastat Eesti Kunstnike Liidu liige. Ometi ei saa me rääkida kunstniku loomingust kõneledes “tuttavast Vainost” – mingist tuumsest keskmest, mis iseloomustaks kõiki kunstniku töid. Me ei oska kirjeldada ühtegi vormilist lahendust või temaatilist jutujätkamist, mis näitaks meile eksimatult kätte Urmas Vaino tööd. Ja see pole meie viga.

Võiks ju arvata, et pidev muutumine ning loomingu üldiseloomu killustamine kuulub iga kunstniku loomingu pärisosa juurde, kuid sageli on tegemist pigem variatsioonidega, kui otsustavate ümberpaiknemistega. Vaino graafika puhul märkame aga pidevaid vangerdusi, mis muudavad raskeks igasugused tüpologiseerimis- ja klassifitseerimispüüded. Tõtt öelda läheb autor juba nii kaugele, et konservatiivsemad vastustavad mõiste “graafika” kasutamise. Ent ka see pole tegelikult oluline.Pärast tehnoloogilist pööret on siinne kunstimaailm näinud mitmeid arvuti võimalusi kasutavaid kunstiprojekte, mis on viinud mitmedki etteruttava etteheiteni, et kunst on muutunud külmaks ja romantikat ka justkui pole. Ent ometi. Viisid, mil moel Urmas Vaino ligineb digitaalsetele tehnikatele, on vabad nii tehniliste “nippidega” eputamissoovist kui ka pseudomaigulisest “esimeste sammude tegemisest”. Vaino võtab arvuti ning kasutab seda graafika tegemisel orgaanilise osana loomisprotsessist, kus oluliseks on sääraste lahenduste leidmine, mida näiteks kuivnõel või pehmelakk ei paku. Tegemist pole sugugi vaid tehnilise küsimusega, kuna digitaalsus lubab ka tööde sisulises tähendusväljas teha olulisi ümbertõstmisi. Ja külmusest on asi väga kaugel.

Mõned Vaino tööd mängivad elegantselt geomeetriliste irdobjektide ning avara tühja ruumi vastandamisega, paigutades suurtele valgetele väljadele väikeseid tõlkimatuid elemente. Teisalt jutustavad Vaino tööd väikeseid omaette kulgeva süžeega lugusid, kus segunevad kaasaegsed võimalused ning midagi väga nostalgilist, kohati ehk isegi nukrat. Nii tööde pealkirjad kui ka tööd ise viitavad vaadates üha enam meditatiivsetele olukordadele, kus lugu loob ennast ise. Iga kord ja uuesti.

< tagasi