Koguja raamatust võetud pealkiri annab tunnistust, et Kaasiku maalid tegelevad igavikuliste nähtustega.

Kristiina Kaasiku loomingust kõneldes seisame esimesel hetkel nõutuse ees, ning sinna me ilmselt seisma jäämegi. Sest need on maalid, millest rääkides ei saa me kasutada ühtegi sissesõidetud trajektoori, siin ei ole meil tegemist “vana hea tuttavaga”, mille juurest tõmmata paralleele, mida kõrvutada ning klassifitseerida. Jah, me võime tuletada meelde abstraktse ekspressionismi traditsiooni ning suruda Kaasiku loomingu sinna, kuid tulemus on vägivaldne. Kihistusi on liialt palju ning eesmärgid liialt kõrgel, et neid möödalibisedes lahterdada. Jätkem lahterdamine ja kuulakem kunstnikku, kuigi tema soovitab kuulata hoopis vaikust.

Millest on mu maalid, mis on mu teema.
Küsimused, mida mulle sageli esitatakse ja millele vastates tunnen alati teatavat kimbatust.
Võiksin öelda, et teema on värv, värvide koosmõju maagia.
Võiksin öelda, et värvimaagiale lisanduvad igavikulise võnke otsingud.
Võiksin öelda, et see on tegelikult igatsus millegi puhtama ja täiuslikuma järele.
Võiksin öelda, et tahan lihtsalt teha nähtamatut nähtavaks.
Ei julge öelda kindlalt, kas ükski neist on absoluutselt tõene väide.
Ometi loodan, et eelarvamusteta avali südamega vaataja suudab siseneda nendesse maalidesse.

Ja veel. Õiendagem ära mõned asjad. Kaasik osales 1960ndatel ühe noorema liikmena toonases avangardliikumises ning viimased nelikümmend aastat on teda rohkem või vähem selle liikumise kiiluvette uputatud. Ent Kaasik on juba ammu eemaldunud, ammu eneseküllaseks kunstnikuks muutunud, kes kümmekond aastat tagasi kirjutas:

Alustasin tasapisi kolmandat etappi oma kunstnikuteel. See on minu jaoks minek varjust valgusesse. Vabaneda aastate muserdavast taagast. Puhastuda seesmiselt. Otsida peenemaid ja puhtamaid värelusi. Kuulatada vaikust. Kas on see ainult eesti kunstniku tee või meie kõigi üldinimlik kohus?

Vastus on seintel.