Toomas Vindi spetsiaalselt selle näituse jaoks valminud intiimses formaadis maastikumaalid.

Toomas Vint, olgem ausad, on klassik. Tal on ette näidata kogu klassikule omistatav atribuutika: prestiižsed näitused, värvitrükis isikkataloogid, olulised arvustajad, muuseumikollektsioonid ning – eelkõige – tänaseks juba aastakümneid kestnud nii teiste kunstnike kui ka publiku lugupidamine. Sest klassikuks ei saada iseendas ja iseenda jaoks, see sünnib ikka ja alati teiste silmis ja nende kaudu. Vindil endal pole siin suurt kaasa rääkida. Seda enam, et tegemist on paadunud luiskajaga.

Palju ja lõputult (ent endiselt mitte piisavalt) on räägitud Vindi eriomastest värvidest, tumerohelisest ja sinisest, mis koos moodustavad juba uue värvi: toomasvindi. Räägitud on sellest, kuidas kunstnik kasutab pintslit: hurmavalt hajusa tõmbega taevast kujutades ning väikeste täppivate löökidega detailideni laskudes (või: tõustes). Räägitud on veel ühte ja teist, ent mitte kunagi sellest, et Vint on paadunud luiskaja.

Tõsi, me kohtame sääraseid kunstiteaduslikke vägistamissõnu nagu “metafüüsiline ruum” või “sürrealistlik maailmataju”, kuid kuidas kirjeldada seda, mida Vint oma maalidel teeb, seda enam, et kunstniku enese sõnul kirjeldab ta seda, mis “sõnades on seletamatu”? Aga kuidas, protesteerivad mõned ontlikumad kodanikud, mis mõttes seletamatu? Siin on ju kõik olemas: on tornid (seal ma olen käinud, seal on tore kohvik sisse ehitatud, kohv on kolm viiskümmend), on kadakad (nagu mul suvilas), on rohi, mille iga lible on loetav, on udu ja loojang. Kõik on olemas. Ent ikkagi on Vint paadunud luiskaja.

Võtkem samm tagasi, kaevakem üles sõna “sürrealism”, lahutagem ta algosakesteks ning vaadakem siis uuesti Vindi maale. Jättes kõrvale automaatselt “sürrealismiga” seostuvad Dali ja žiletid silmavalget lõikamas, siis saame, et sõna sürrealismi etümoloogiline alge on prantsuse keeles, kus ta enam-vähem viitab väljendile “reaalsuse peal”. Ja just sealt tuleks otsida ka Vindi maale, kui nende sisu meie jaoks kaduma hakkab. Vindi maalitehniline perfektsus: tema varjude mahlakus, millest võiks kõneleda mõni veinikriitik, tema ülimalt reaalne ning samas ülimalt ebareaalne (MUNA keset põldu? No kuulge!) maalikeskkond on luiskav, rääkides korraga ülimat tõtt ning samas süüdimatult valetades. Keeles on Vindi maalide vasteks “oksüümoron”: see on hetk, mil kaks vastandlikku väidet on korraga tõesed. Ehk teisiti: see on luiskamine, kus nii sõnadesse mahtuv kui ka sealt välja jääv on üheaegselt võimalikud. Ja sellise olukorra loomine on targem klassiku hooleks jätta.