Mare Vindi varajased tööd.

Mare Vint (1942) on tänaseks kunstnik, kelle nimi ei vaja ilmselt pikemat tutvustamist. Üks eesti graafika tippautoreid, eks ole? Metafüüsilised maastikud, sissetallatud rajad, värvilised litod ja linnavaated nende peal, sekka joonistusi ja akvarelle. See on punkt, kuhu oleme tänaseks jõudnud. Ja see on ka punkt, kust tasub tagasi vaadata ja märgata, et “marevint” ei koosne vaid ülalloetletust. Kihte on palju.

Vint õppis tegelikult klaasikunsti, töötas 1960ndate lõpul lühemat aega kunstiõpetajana, kuid muutus peagi vabakutseliseks kunstnikuks. Ja mis oleks olnud kümnendile tunnuslikum, kui olla v a b a kutseline k u n s t n i k. Ühiskonnas rokkisid hipimeeleolud, lillelasteesteetika lõi üle pea kokku ja kunstiellu tungis uus põlvkond, kellega seostatakse avangardi kiiret ja jõulist invasiooni. Mare Vint on autor, kes kuulus otsapidi mõlemasse lainesse - nii hipide flirt idamaiste kultuuridega kui avangardi loomuses peituv iha nihutada kunstis piire olid talle tuttavad. Ometi jääb Vint 1960ndatel siiski erandlikuks, olles siit tagasivaatavalt juba toona “küps”, oma eesmärkides kindel ja programmiline.

Vindi värvilised abstraktsed joonistused, mis võrdlemisi vabakäeliselt uurivad erinevate värvide ja pindade omavahelisi seoseid, kannavad endas veel selgelt 1960ndate lõpu värskeid kultuurimõjutusi. Nii need kui ka Peegelduste-sari, kus Vint kasutab ruumi vaatlemisel optilist pettemanöövrit, on näitustel ja Vindi monograafiates võrdlemisi harva eksponeeritud, kuid nagu kunstnik käesoleva väljapaneku pealkirjaga ise alla joonib: see on algus.

Pööre, mis neile väikesemõõtmelistele värvilistele abstraktsetele lehtedele järgneb, on otsustav. Korraga on Vindi tööd must-valged, lakoonilist tušši kasutavad, formaati enam-vähem kordavad. Abstraktsioonide asemel on maastikud ning korduvmotiividena naised ja linnud. Senine esteetika on täielikult hüljatud, kuid mis veelgi põnevam – kõigest mõne kuuga on Mare Vint võtnud sisse autoripositsiooni, millel ta tänaseni istub ja mis oma tähenduselt on hoopis sisukam ja viljakam kui senised värviuuringud.

Nüüd uurib Vint, mis tekib, kui tühjale lehele istutada väike ring, väikese ringi keskele panna aga istuma linnud. Või mis juhtub, kui ühel hetkel ei saa teisiti, kui näha naist põõsaste vahele kadumas, pea natuke longus ja käed rippu. Need pildid ei korda meile tegelikkust sellisena, nagu me teda tunneme. Vint näitab meile teiseste reaalsuste olemasolu, ent see pole niivõrd teistsuguste maailmade loomine, kuivõrd teatud olemise ideaaltuuma otsimine. Vint ei kasuta fantaasiat, vaid püüab tabada hetki, mil maailma kattevarju näiline nidusus katkeb.
Olgu see kasvõi hetk, mil lind tiivad tõstab.
Sest võib juhtuda, et just siis põrkavad pilved taevas kokku.