Koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu Infobürooga on Haus Galeriis üleval kaasaege grööni kunst.
<br>Gröönimaa kohta teatakse Eestis napilt, grööni kunsti kohta veel napimalt. Ometi on Gröönimaalt, kus elab kõigest poole Tartu jagu rahvast, pärit silmapaistvaid kunstnikke, kelle looming mõjub ühtepidi üllatavalt teiseilmelisena, ent sageli ka tuttavliku ning ootuspärasena. On silmatorkav, et eskimo innuttuti murdes, mis on üks Gröönimaa ametlikke keeli, puudus algselt eraldi sõna “kunsti” tähistamiseks. Alles pärast eurooplastega kohtumist sündis ka uus sõna (“eqqumiitsuliaq”), ent see tähendas eelkõige “midagi huvitavat, mis on valmis tehtud”. On loomulik, et säärased esemed olid gröönlastel seotud ikkagi igapäevase elu-oluga: kalastamisega, vaalaküttimisega ja merelkäimisega.
Gröönimaa kohta teatakse Eestis napilt, grööni kunsti kohta veel napimalt.
Ometi on Gröönimaalt, kus elab kõigest poole Tartu jagu rahvast, pärit
silmapaistvaid kunstnikke, kelle looming mõjub ühtepidi üllatavalt
teiseilmelisena, ent sageli ka tuttavliku ning ootuspärasena. On silmatorkav, et
eskimo innuttuti murdes, mis on üks Gröönimaa ametlikke keeli, puudus algselt
eraldi sõna \"kunsti\" tähistamiseks. Alles pärast eurooplastega kohtumist sündis
ka uus sõna (\"eqqumiitsuliaq\"), ent see tähendas eelkõige \"midagi huvitavat, mis
on valmis tehtud\". On loomulik, et säärased esemed olid gröönlastel seotud
ikkagi igapäevase elu-oluga: kalastamisega, vaalaküttimisega ja merelkäimisega.
Seetõttu moodustavad suure osa grööni kunsti
ajaloost ning ka tänapäevast esemed, millel usutakse olevat maagiline ning
inimest aitav jõud. Merihobuluust noad ning hammastest ehted, aga ka 2002.
aastal valminud akrüülmaalides peegeldub autorite tihe seotus looduse ning
esivanematega. Grööni kunsti põhikude on alati narratiivne: lugusid jutustav või
neid alleshoidev ja tulevikku edasikandev. See on justkui lõputu malemäng, kus
malendeid pidevalt erinevatesse kombinatsioonidesse asetatakse.
Grööni kunstile on iseloomulik tugeva rituaalse ning maagilise jõu
säilitamine. Viimane on täheldatav ka kaasaja kunstnike loomingus, kes sageli on
oma õpinguid jätkanud Taanis ning puutunud lähedalt kokku kaasaja
kunstimaailmaga. Ometi pöördutakse ikka ja jälle tagasi iidsete motiivide juurde
ning ainult suurem tehniline meisterlikkus eristab iidset ja kaasaegset,
esiisasid ja järeltulijaid.
Näitusel eksponeeritakse m.h. tupilakke -
olendid, mida lõid ebaloomulike võimetega inimesed selleks, et tuua surma või
ebaõnne enda või kellegi teise vaenlastele. Need kujukesed tehti omaette
rituaalide jaoks ning enne nende vaenlase poole teelesaatmist lauldi maagilisi
laule.
Naja Abelsen (1964) elas lapsena aastaid
Lõuna-Gröönimaal ning on sellest ajast saadik olnud võlutud inimestest ning
loomadest kui elus olenditest (just lahtikirjutatult): nende võimest olla,
mõelda, käituda.
Oline Binzer (1963) on pärit
paljulapselisest perekonnast ning tema jaoks oli kunst miski, kuhu sai lärmi ja
segamise eest pageda. Materjalidena eelistab ta konte ning hambaid, põhjendades
seda oma lembusega \"karmi tööstiili\" vastu.
Kristian Fly (1977) alustas kunstiga
tegelemist pooleldi juhuslikult - kui ta pärast üht suvekooli avastas, et
inimestele tema looming meeldib. Tema tööd koosnevad nii Gröönimaalt pärit kui
ka imporditud tulikivist, millest ta moodustab sissevaateid kaasaegse gröönlase
ellu.
Miki Jacobsen (1965) on olnud üdini
seotud kunstiga. Juba tema vanemad olid kunstnikud, Jacobsen ise on aga õppinud
nii legendaarses Nuuki kunstikoolis kui ka Taanis ja Kanadas. Tema katsetused on
ulatunud fotograafiast muusikani, lavakujundusest valguseni.
Lisa Lynge Hesseldahl (1950) on
\"täiskohaga\" kunstnik alles 2001. aasta suvest. Sarnaselt kõigile
gröönimaalastele on ta võlutud merest ning jõgedest, ent enim riivab teda
maismaa ja veekogu vaheline ala: kaldad ja rannik. Seal ta siis istub kevadeti
ning vaatab, kuidas värvid pöörase kiirusega oma ilmet vahetavad.
Helene J¸rgensen (1961) on juba
aastaid olnud võlutud sellest, kuidas tuuled ja ilm töötlevad kaljusid ning
kujundavad maastikke. Pragunenud kalju motiiv esineb selgelt ka tema
keraamilises skulptuuris.
Marianne Jessen (1955) illustreerib
oma skulptuure nägude ja maskidega, mis pärinevad vanadest legendidest ja
müütidest. Tihti nimetab ta oma vaasid \"kammalaat\"\'ideks, kuna ta peab neid oma
sõpradeks.
Else Lennert (1956) on ilmselt
kuulsaim grööni päritolu moekunstnik. Hiljuti avas ta oma poe Kopenhaageni
kesklinnas.
Nina Motzfeldt (1967) läks noorena
Taani õppima, ent pöördus paar aastat tagasi taas Gröönimaale. Oma loomingus
kasutab ta tihti kalanahku, kombineerides seda nt. rebasenahaga.
Lars M¸ller (1967) püüab enda sõnul
ühendada abstraktses vormikeeles ajaloolist eskimo kultuuri moodsa ajaga.
Buuti Pedersen (1955) on üks
kuulsamaid Grööni kunstnikke, kes alles paar aastat on töötanud klaasitehnikas.
M.h. on Pederseni tehtud ka Gröönimaa kultuurikeskuse KATUAQi dekoratiivsed
reljeefid.
Christian Rosing (1944) on nagu enamik
Gröönimaa kunstnikke väga mitmekülgne: ta maalib, joonistab, teeb
pronksskulptuure, uuristab luud jne.
Linda Riber S¸renseni (1967) maalides
uuritakse väga sügavuti inuiitide hingemaailma: nende religiooni, iseloomu,
sidemeid esivanematega ja loodusega. Eriti võlub teda muistsete gröönlaste
eneseuhkus.