Näitusega \"Ikoonid\" uurib üks olulisimaid kaasaegseid Eesti kunstnikke Eestis olulisi märksõnu. Tema tööde vormistus tsiteerib mänguliselt vanavene ikoone.
Mall Nukke (1964) tõusis oma loominguga jõuliselt esile 1990ndate alguses,
mil ta kommenteeris ning mängis tekkiva popkultuuriga. Tema toonased kollaaþid
kleepisid omavahel kokku kõikvõimalikke kultuuritekste ning lõid mängeldes uusi
\"madonnasid\" ning pseudostaare. Juba siis huvitus Nukke popikoonide (!)
fenomenist kaasaegses ühiskonnas - sellest, kuidas teatud nähtuste ümber luuakse
imidþ või aura, millel on teatud kindlad \"toodetud\" tähendused ning mida
hakatakse samastama nähtuse endaga. Ligitõmbav ja ðikk, märkisid kriitikud
toona.
Umbes kolm aastat tagasi teostus Nukke loomingus
teatav pööre. Nukke on endiselt DJ inimajaloo diskoripuldis, miksides omavahel
erinevaid aegu, tähendusi, kujutisi. Endiselt näeme tema töödes peenekoelist
irooniat ning õrna muiet, Heimlichi võtet ajaloo kallal (mis teatavasti tähendab
lämbuja kõhust pigistamist sel moel, et hingetoru vabaneb seda ummistanud
toidupalast) ning suuri staare. Nukke loomingus toimunud pööre peegeldub
esmapilgul loomulikult vormis: kunstnik on hakanud kasutama vanavene ikoonidele
omast struktuuri, ülesehitust, maalimisviisi ja atribuutikat. Erinevaid
mooduseid katsetades on ta kandnud oma \"popikoonide\" pinnale isegi pragunemist
meenutava lakikihi ning töid õrnalt kullates andnud neile justkui püha ja
puutumatu väljanägemise. Ometi ei maksa arvata, nagu tähendaks ikoonide
kasutamine religiooni mõnitamist või väljanaermist. Nukke tööd on selleks liiga
elegantsed. Tsiteerides ikoonide vormilist lahendust, kuid andes nende
sisulisele tähendusmaailmale uued kaasajast pärinevad võnked, muutuvad Nukke
tööd irooniliseks mitte ikoonide, vaid kaasaja \"hulluste\" suhtes.
Mall Nukke näitused on olnud üleval Riias, Moskvas ja Ukrainas. Ometi torkab
kohe silma, et kunstniku tööd ei püüa olla niivõrd globaalsed, kuivõrd
multikultuursed (s.t. erinevaid kultuurikontekste omavahel segavad), tõukudes
samas Eestist ning siin tekkinud kaasaegsetest mütoloogiatest. Just nn. Eesti
asja ajamine, mis on samas loobunud tammsaarelikust raskemeelsusest või
lydiakoidulaslikust õhkamisest (pangem ka tähele, et mõlemad on meie rahatähtede
peal) ning on kergelt mänglev ja isegi lõbus, on Nukke loomingus sedavõrd
otsejoonelisena võrdlemisi uus nähtus. Ikoonidel lehvivaid sini-must-valgeid
lippe ei kasuta Nukke oma piltidel niivõrd rahvustunnet märkivate trikolooridena
(ning seega ei puuduta tema torge \"eestlust\" kui sellist), vaid sümbolitena, mis
märgivad meie ühiskonnas toimuvaid tendentse ning nihkeid, mis Nukke jaoks
tunduvad silmatorkavalt tähelepanuväärsed, tähenduslikult olulised või
koomilised. Need ikoonid pole enam kummardamiseks ega distantsilt vaatamiseks.
Ma tahan, et asju tohiks kätte võtta ja lähedalt vaadata, ütleb Nukke. On siis
loomulik, et esimese asjana võtab ta konteksti, mis tema ühiskondlikku olemust
enim määrab.
Need pildid on kui ikonograafilised koomiksid,
leiab kunstnik. Ja nii ongi. Müüdid, s.h. religioon on tema jaoks mineviku
ajakirjandus. Need pildid võiksid ilmuda ajalehtede sabas. On juba meie asi,
kuidas me neid sealt loeme: kas itsitades või ajalehte puruks rebides. Eks ütle
see meie kohta rohkem kui ükski laulupidu.