Urmas Pedanik kuulub 1960-70ndatel kunstiareenile ilmunud mõttekaaslaste disainerite, arhitektide ja kunstnike seltskonda, kes vastandusid tollal siiski veel valitsevatele sotsrealistlikele nõuetele isepäiselt ja intelligentselt. Hüperrealism/fotorealism, millega tegelikkust peenelt üle paisutati, oli üks selliseid kunstiväljendusi, mis soositu kõrval oponeerides omi reaalsusi lõi. Lisaks valitsesid noorte kunstnike meeli ja teostusi kaasaegsed tehnoloogiad ja kujundlik mõtlemine.

Urmas Pedaniku fotorealistlik looming on köitev selle  esimesest hetkest kuni tänaste teisenemisteni, mida saadab alati sügavalt filosoofiline tunnetusjoon. Masinliku maailmaruumi kõrvutav analüüs tegeliku eluga, kuni see teiseneb looduse sulniks silmapiiriks... 

Pärast pikemat loomepausi astus Pedanik taas maalijana välja 2010. aastal, fokusseerides tähelepanu aina süvenenumalt teda huvitavale tehnoloogilisele maailmale, sisenedes raadiote, telerite ja arvutite kujundirütmilisse ruumi ja võimendades miniatuurseid tehnilisi skeeme kunstnikuluubi all ebasuuruslikeks üldistusteks. 2019. aastal sai Pedanik oma elektroonikateemaliste maalide eest tunnustatud Konrad Mäe preemiaga. 

Hiljem on kunstnikku huvitanud tehnoloogia ja looduse jõuvahekorrad, kus üks teisest tuleneb, teisega seguneb või kummalisi katkestusi loob kuni puhaste loodusväljadeni, mida käsitleb käesolev näitus. 

Haus Galeriis on eksponeeritud 17 nummerdatud maastikku, mis tekitavad teatud kummastumisi oma ülima realismiga, kus kunstniku fotokaameraga tabatud tegelik hetk on saanud uusi kihistusi; kus maailm, mida me päriselt näeme ja mälus salvestame, saab meie pilgus vastavalt emotsioonidele kas värvierksamaks või nostalgilisemaks. Pedanik kõneleb kõikide reaalsuste iseloomisest, isemaalimisest. Sellest, kuidas tegelikkus on küsitav ja selle ilu või vaoshoitus interpreteerija väljakutse. 

Nii näeme näitusel ridamisi Urmas Pedaniku fotografeeritud mererandu ja metsapiire, mille pärisolemus on kaetud värvidega, selle nähtamatutest sulandumistest kuni hoogsate, spontaansete pintslitõmmeteni, tekitades küsimuse, kus algab foto ja kus maal niisama nagu tihti on pea võimatu piiritleda tegelikku ja kujuteldavat, olemasolevat või väljamõeldut, aistingut või fakti. Urmas Pedaniku autoritehnikas loodud teosed, mis segavad fotot ja maali, muudavad nii ühe kui teise faktipärase olemuse lummavalt küsitavaks ja intrigeerivalt segadust tekitavaks, kaasates vaataja kunsti isepäisesse mängu. 

Näituse kuraator - Piia Ausman 

Näitust toetab Eesti Kultuurkapital