Lae alla ja täida manuses olev registreerimisvorm ning saada see e-posti aadressile haus@haus.ee.
.png)
HAUS GALERII 2024. AASTA KEVADOKSJONITE HOOAEG ON AVATUD
OKSJONID TOIMUVAD 4., 5., 8. JA 9. MAIL
Käesolev hooaeg esitleb nelja oksjonit, millest kaks valikut on keskendund eesti maalikunsti klassikale ning kaks graafikale, tuues eraldi välja Eduard Wiiralti loomingu, autori kelle tööde vastu on meie kunstipublikul olnud läbi aegade õigustatud huvi.
Oksjonil osalemiseks on vajalik eelnev registreerumine. Seadistame oma oksjoni keskkonda registreerujatele mugavamaks, ent hetkel palume teil siiski veel selle oksjoni tarbeks täita registreerumise vorm, mille leiate siit.
Oksjonid toimuvad nii kohapeal kui ka online platvormil, samuti on online pakkujatel võimalus teha automaatpakkumisi.
Loe lähemalt siit.
Ilusaid taaskordseid oksjonielamusi!
Haus Galerii 05.05.2024 15:00
EESTI KUNSTIKLASSIKA OKSJON:
Eesti kunstiklassikuteks võime lugeda neid autoreid, kes on leidnud professionaalsel kunstimaastikul tunnustust läbi aegade, kinnistades oma nime sel või teisel moel aktiivselt kunstikaardile. Käesolev töödevalik on noppinud kokku just need autorid, ent siinkohal siis juba hilisema rõhuasetusega, tuues publiku ette teosed 1960ndate teisest poolest kuni tänapäevani. Kataloogi tekstid on koostanud kunstiloolane Eero Epner, oksjoni kuraator on Piia Ausman. Teosed on esitletud teemapeatükkide kaupa, milleks selle tööde valiku puhul inspireerisid erinevad kümnendid, nii leiategi kirjeldustest tööderea, koondnimetuste all 1960ndad, 1970ndad, 1980ndad jne. Huvitav on jälgida erinevate põlvkondade ja koolkondade autorite loomelahendeid ühe ja sama aastakümne raames. Kohtuvad nii vanema kui ka juba nõukogude aegse avangardi grupi loojad, mängides korraga ühtede ja samade kunstiuuenduslike vahenditega. Eraldi on selles valikus välja toodud Toomas Vindi teosed, kellel täitus sellel kevadel respekteeritav 80. eluaasta professionaalse kunstnikuna, millele Haus Galerii pidas oluliseks eraldi tähelepanu pöörata.
1960ndad oli üleminekukümnend. Mitmed Eesti kunstiajaloo vanemad autorid olid endiselt tegusad ning näiteks realism ei olnud veel kuhugi kadunud, kuid siia kõrvale ilmusid juba nooremad autorid, kes tahtsid uuendusi. Ühelt poolt maalis näiteks Richard Uutmaa raugematu rahuga rannamaastikke, teiselt poolt muutis ja mugandas Henn Roode linnaruumi ning elamuste asemel otsis tõde. Kümnendi keskel liitus temaga otsingulisuses Elmar Kits, kelle poolabstraktsed teosed mõjutasid paljusid. Nende kõrval olid aga omakorda autorid, kes tegutsesid suurte muudatuste varjus, maalisid sageli pigem iseendale kui avalikkusele, nende tööd olid intiimsed ja reeglina elurõõmsad. Säärane mitmekesisus ilmestas 1960ndaid ka laiemalt: rahutu kümnend, mil erinevad kunstihääled kõlasid koos, olgugi et väga erinevates helistikes.
1970ndatel hakkas eelmise kümnendi eksperimenteerimisind veidi raugema. Mitmed autorid tegutsesid pigem vanadel tuttavatel radadel, mille juurde kuulusid klassikalised motiivid (maastik, linnaruum) või maalimislaad, mille juures tunti end kindlamalt. Käesolevas valikus on esindatud maalid, mille autorid olid juba aastaid või aastakümneid tegutsenud. Nende käsi oli kindel, veendumused kõigutamatud ning nad kündsid vagusid, mille puhul kõrvalekaldeid enam väga ei soovitud. Selle kindlameelsuse kõrval oli muidugi ka autorid, kes otsisid hüppeid kuhugi mujale või siis ka siirdumist fantaasiatesse või isegi huumorisse. Ent valiku üldilme näitab 1970ndaid perioodina, mil Eesti kunstiajalugu teatud mõttes järelküpses: tehti valikuid, mis lubasid liikuda mitte edasi, vaid sügavamale.
1980ndad oli maalikümnend. Maalikunstnike arv oli ulatuslik, noorte pealekasv innukas, toimusid näitused, mis olid publiku seas väga populaarsed. Võrreldes 1970ndate veidi karmima tonaalsusega oldi nüüd ka poeetilisemad: heaks näiteks on siin Naima Neidre või Malle Leisi looming. Nende kõrval oli autoreid, kes kasutasid erinevate maalikunsti vahendite hübriidsust uurimaks näiteks ruumi – Urmas Pedanik tõlgendas uutmoodi vanalinna, Raivo Korstnik rannaäärt. Kümnendi mitmeharulisus haaras endasse ka fantaasiapilte, abstraktset ekspressionismi kõrvuti päikeseküllase realismiga. Tundus, et kõigile lähenemistele on ruumi ning kõigil on veenvaid autoreid, kes kannavad valitud žanri auga välja.
Selle aasta märtsis sai Toomas Vint 80-aastaseks. Eesti kunstielus on ta osalenud tänaseks üle 50 aasta. Kuigi Vint läks õppima bioloogiat, katkestas ta õpingud ning hakkas maalima ja hiljem ka kirjutama. Tema laad kujunes välja hämmastavalt kiiresti. Maalide motiivid pärinevad enamasti loodusest, meeleolu meenutab vaikelu, stiili on kirjeldatud nii metafüüsilise maali kui intellektuaalse naivismina. Olulisel kohal on valguse ja varju abil atmosfääri loomine, draama luuakse harjumatult mitte dünaamika, vaid looduse tardumise kaudu. Hoolimata käekirja ja huvide ampluaa muutumatuna püsimisest ei ole Vint laskunud enesekordusesse, vaid – nagu ta ise ühes 1985. aasta intervjuus ütleb – “Pildi tegemine on sündmus ja iga pilt on sündmus – muidu ei teekski.” Enn Põldroosi sõnul: “Tavaliselt on nõnda, et kui kunstnik astub kogu elu ühte kitsalt piiritletud mõtte- ja vormirada, siis kaotab ta tegevus tasapisi värskuse ja stagneerub. Vint on suutnud seda loodusseadust ignoreerida.”
1990ndad olid suurte murrangute aeg, kus maalikunsti positsioon hakkas teisenema. Enam ei olnud tegemist kunstisaalide vaieldamatu valitsejaga, vaid tema kõrvale ilmusid ka teised meediumid. Oli maalikunstnikke, kes oma loomingus veel eriti rõhutatult kaitsesid nende arvates igavikulisi maalikunsti väärtuseid, ja siis oli neid, kes otsustasid kõrvale astuda ning pigem vaikselt oma rada pidi kõndida. Antud valikus näeme teiste seas näiteks Paul Alliku, Olav Marani või Olga Terri loomingut. Antud autorid olid väljakujunenud maitseotsustustega ega lasknud end kümnendi tuultel kuidagi kõigutada. Samas on nende kõrval põnev näha Miljard Kilgi muutumisi või uue aja fenomeni Kalev Mark Kostabi esilekerkimist, kes otsisid mitte ainult uusi maalikunsti keeli, vaid ka maalikunsti kohta laiemalt ühiskonnas.
Selle sajandi esimesed kümnendid nägid teatavat kunstimaailma rahunemist ning maalikunst võttis endale mitte oma 1980ndatel kaotatud positsiooni, küll aga võrdväärse koha teiste meediumite kõrval. Üldpilt oli endiselt kirju, maalikunsti vahenditega töötasid kõige erinevamad kunstnikud väga erinevate eesmärkidega. Maalikunsti kaudu kõneleti metafüüsikast ja rütmidest, inimese ja muu elava suhetest või unenägudest, kummalistest seisunditest ruumis, mustritest ja ilust. Juba ammu pole enam võimalik rääkida maalikunsti peavoolust, antud žanr on haruline ja mitmekülgne, kus pigem põimuvad erinevate autorite individuaalsed hoiakud. See aga näitab iga žanri elujõulisust: kindla keskme puudusel on fookuseid palju, rikastav mitmekülgsus toidab maalikunsti uute lätete otsinguid.
