Lae alla ja täida manuses olev registreerimisvorm ning saada see e-posti aadressile haus@haus.ee. Palun võtke meiega küsimuste korral ühendust.
.png)
Haus Galerii 06.05.2023 13:36
EESTI KUNSTI OKSJON - 19. SAJANDI KESKPAIK KUNI 1965
AJATELJEL
Eessõna: Piia Ausman, oksjoni kuraator
Kataloogi tekstide autor: Eero Epner, kunstiloolane
Haus Galerii 2023. aasta kevadoksjon esitleb kunsti ajateljel. Meie jaoks on oluline pakkuda nii oksjonitel osalejatele kui ka kunstihuvilistele süsteemseid ja teemapõhiselt kureeritud teostevalikuid. Igast oksjonist jääb kunstilooline jälg, kaardistades avalikkusele töid, mis on selle hetkeni olnud erakogudes ja kohati sootuks avastuslikud, täiendades ning illustreerides nii mitmegi kunstniku senist loomelugu. Haus Galerii iga nüüdne ja järgnev oksjoninäitus ei ole üksnes teoste ostule ja müügile keskendunud üritus, vaid pretendeerib kaks korda aastas toimuvale väikesele ülevaatenäitusele, koondades võrdlusrohke pildi meie kunsti möödanikust, arengust, eksperimentidest ja tänapäevast.
Seekordne oksjoninäitus esitab teoseid läbi eesti kunstiajaloo grupeerituna kümnendite kaupa. Käesolev kataloog hõlmab perioodi 19. sajandi keskpaigast kuni 1965. aastani. Just 1960ndad olid meie kunstis kõige murrangulisemad, mil nähtavalt segunesid nii vanad kui uued tegijad. Aeg, mil 20. sajandi esimesel poolel tooni andnud pallaslased maalisid kõrvuti noorte, äsja kunstiareenile tõusnud nimedega, kellest tänaseks on saanud meie moodsa kunsti klassikud. Nii võime sellel dekaadil näha kõrvuti ANK '64 rühmituse uue maailmanägemuse kunstinoppeid ja klassikalise modernismi võtmes loodud maastikke, ent ka kogenud kunstnike moodsalt eksperimentaalseid väljaastumisi.
Kindlasti loob selliselt kureeritud ekspositsioon tõesema tegelikkuse peegelduse, näidates nii tollaste kunstiliste taotluste erisusi kui ka sarnasusi, avades ajastute lahus- ja ühisjooni ning loomupärast põimitust.
Olgugi, et loogilisse ritta seatuna võib Haus Galerii kunstioksjonite teostevalikuid siiski iseloomustada kui kureeritud juhuste kokkusattumist, protsessi, mis on paeluv oma aimamatuses. Meil on enamasti võimatu ette planeerida oksjonile tulevaid teoseid, kuna need pärinevad, eriti varasema kunsti osas, erakogudest ning tihti tekivad otsused teoseid müüa meist mõjutamatult. Võib öelda, et teosed asuvad meid leidma ja meie neile presentatsiooniks parimaid võimalusi otsima. Seda enam on need juhused inspireerivad. Iga oksjoni hetkeks kogunenud kunstivalik on omal moel individuaalse alatooniga, seades igakordse ülesande, kuidas seda valikut esitleda ja milliselt töid omavahel kombineerida, et need annaksid võimaluse jutustada meie kunstiajaloost läbimõeldult ja tervikpildina.
Igast oksjonist jääv jälg on kunstilooline dokument – trükitud kataloog, videopilt, interneti jäädvustus. See, kuidas me oma kunsti oksjoni kontekstis või ka laiemalt presenteerime, ei saa olla mitte lihtsalt rida üksteise kõrvale tikitud müügiks seatud pilte, vaid vastutus väärikalt toimetada intellektuaalse pärandiga. Mõelda tuleb ka hariduslikule aspektile, sellele, kuidas oksjonite kaudu esitletud kunstiinfo meie kunstiteadvusele ja teadmistele pikemas perspektiivis kaasa aitab.
Haus Galerii seekordse oksjoni kataloogist leiate peatükid dekaadide kaupa, mis kõnelevad antud ajalõigu olulistest ja iseloomulikest joontest ning kirjeldavad järgnevalt iga autori rolli selles ajas, läbi tema oksjonil osaleva teose.
Käesolev kataloog algab erakordselt meisterliku ja inspireeriva Johann Köleri Jeesuse pea etüüdiga 1857.–1858. aastast, peatub 1910ndatel Konrad Mägi silmapaistvalt värviintensiivse maastiku kaudu, vaatab silma Nikolai Kullile läbi tema 1920ndatest pärit kunstileiulise autoportree, heidab pilgu Johannes Võerahansu tundehellale varakevadisele maastikule sõja künnisel 1941. aastal või tajub sealtsamast Johannes Greenbergi sügavalt psühholoogilisi figuraalkompositsioone, puudutab repressioonides ja vaoshoitud 1950ndaid, mil domineerisid maastikud, ent ka lilled, ning lõpeb teostega 1960ndatest, mil noor Valdur Ohakas maalis jõuliselt ja eksperimenteerivalt Tallinna vanalinna hoovi ning Elmar Kits kodust kasvuhoonet vana naisega, kellest hõngub rahulikku tegevuses olemise tarkust...
Meie kunst on kõnekas ja olemuselt rikas. Nüüd, kus taaskordsed kunstioksjonite valikud on koostatud, võtkem koos aega süveneda nii selle kunsti tervikusse kui iga üksiku teose sisukasse mõtteruumi.
19. sajandit esindavad seekordses oksjonivalikus kaks inimeseportreed Johann Kölerilt ja Theodor Albert Sprengelilt. Köler kujutab inimene-jumalat: suurepärane ja suuremõõtmeline etüüd Kristuse peast, mille põhjal valmis hiljem kuulus Võnnu kiriku altarimaal. Sprengel seevastu on jäädvustanud inimene-lihtinimest: entsüklopeedilise täpsusega on ta üles maalinud Hiiumaa taluneiu, unustamata taustale maalimast ka merd ja laevukest, samuti Hiiumaa sümboleid. Säärane hoolikas tähelepanu inimeste maalimisele jääbki suuresti 19. sajandi kanda, kuna 20. sajandil näeme hoopis suuremat huvi maastike, natüürmortide ja muu säärase inimvaba vastu. Kui inimene lubataksegi lõuendile, on pigem tegemist üldistusega ning näiteks näo realistlik ja psühholoogiline väljamaalimine enam huvi ei paku. Miks osutub 19. sajand sedavõrd inimesekeskseks, on raske oletada. Ilmselt on siin oma roll kunstiajaloo konventsioonidel ja õpetamise printsiipidel.
1910ndad aastad on ära toodud kahe teosega, mis on mõneti pöördvõrdelised. Pikalt välismaal elanud ja töötanud Konrad Mägi on esindatud seekord suurepärase Lõuna-Eesti vaatega, mis on haruldaselt eksperimentaalne ning näitab meile Mägi loomingus tahke, mille üle saime siiani otsustada sama töö eelkavandi põhjal. Ants Murakin on samas teada autorina, kes töötas peamiselt Eestis, kuid seekord on hoopis temalt kusagil Lõuna-Euroopas valminud tundlik ja nüansirohke akvarell. Kui Murakin on võluv oma tõetruuduses ja erilises tähelepanus kõigi tegelikkuses toimuvate varjulibisemiste ja värviüleminekute vastu, siis Mägi eelistab tõest ning tegelikkusest eemalduda. Kuigi ta on saanud impulsi maastikku silmitsedes, on ta sellest kiiresti kaugenenud ning loob täiesti suveräänse teose, mis natuke riimub juba abstraktsionismiga. Julged pintslitõmbed ja katsetuslikud värvikombinatsioonid toovad meieni Konrad Mägi, kes on taas otsimas midagi enda jaoks uut ja avastuslikku. Tema põgenemine fikseerumiste, paigaltammumiste eest oli pidev ja programmiline ning just sel põhjusel proovis ta end peaaegu iga maaliga uuesti leiutada.
Veidi üllatuslikult on 1920ndad ning 1930ndad aastad seekord kõige eksperimentaalsemad. Kui üldiselt on need kümnendid Eesti kunstiajaloos tuntud kui esmalt katsetamise ja seejärel rahunemise periood, siis antud oksjonivalikus näeme viit maali, mis kõnelevad hoopis vastupidisest suundumusest. Nikolai Kulli ja Andrei Jegorovi maalid näitavad tuntud maalikunstnikke uue nurga alt. Andrei Jegorovi juba harjumuspäraseks muutunud maalilaadi tulevad seekord uued jooned läbi teistsuguse kompositsiooni, harjumuspäratu rakursi ning inimeste toomise maali pinnale. Tõeliselt avastuslik on ka Nikolai Kulli teos, kus hiljem isegi veidi robustsete üldistustega tuntuks saanud Kull on nõtke ja elegantne. 1930ndatest on õnnestunud seekordsesse valikusse kaasata Kaarel Liimandi teos. Eesti kunstiajaloo ühe olulisema värvimeistri eksperiment näitab teda uue nurga alt ning kõneleb eksimatust värvitajust ka katsetamiste keskel. Gori avastuslik akvarell, Erich Pehapi esimene teadaolev maal ning Ott Kangilaski hoogne natüürmort moodustavad eelnevatega komplekti, kõneledes nooruslikust värskusest, otsingulisusest ja lakkamatust uudishimust.
1940ndad aastad olid kunstnike jaoks äärmiselt turbulentsed ja muutuvad. Seda peegeldab ka käesolev valik, kus on väga erinevad ja harulised taotlused. Kõige selgemalt kõnelevad ajastu traagilisemast poolest kaks Johannes Greenbergi maali. Kunstiajaloolaste jaoks tuntud teosed on lõpuks ometi jõudnud oksjonivalikusse ja näitavad meile suurepärase autori sügavalt hingestatud lähenemist ajastu traumadele. Mitmed autorid seevastu süvenesid hoopis teistsugustesse motiividesse: maastikesse, heinarõukudesse, vanalinna motiividesse ja nii edasi. 1940ndate keskelt näeme juba kohustuslike lähenemiste sissehiilimist, kuid kunstnikud proovisid siiski jätkata endale omast: Richard Sagrits valis motiiviks südamelähedase kodukandi ning otsis pintslitööga iseseisvust, samas kui Nigul Espe kujutas küll kangelaslikku Tartu ülesehitamist, kuid seegi teema läks talle tartlasena ilmselt isiklikult korda. Eraldi tuleks esile tõsta 1940ndatest veel Johannes Võerahansu meisterlikku ning ajastuga kooskõlas olevat halastajaõe portreed, ja kindlasti Eesti 20. sajandi ühe kõige mitmekülgsema ja viljakama autori Evald Okase äärmiselt rariteetset varast maali, mis on ühtaegu filigraanselt teostatud ja samas salapärase kujundikeelega.
1950ndatel süvenes Eesti kunstiloo hargnemine, seda enam, et mitmed autorid töötasid nüüd välismaal. Nende seas oli julgeid ja hoogsaid eksperimenteerijaid, aga ka autoreid, kes veel aastaid pärast lahkumist maalisid mälu järgi endale olulisi motiive. Nende seas tõuseb esile Julius Gentaleni õhuline Tallinna vaade, mis võib-olla on maalitud pärast Stalini surma ja juubeldab omal diskreetsel moel võimaliku parema tuleviku üle. Eksperimenteerijaid oli ka siinpool raudset eesriiet, kuid nende katsetused olid pigem olude sunnil ettevaatlikumad: kasvõi värvide puudus, kuid muidugi ka ametlikud normid ei lubanud end tunda sedavõrd vabalt. Seda imeteldavam on näiteks Valdur Ohaka katsetused, kes proovib kitsastes oludes saavutada maksimumi. Teiselt poolt süveneti päris palju ka traditsioonidesse ning arhailise eluolu või klassikaliste motiivide kordamisele: Märt Bormeistri etnograafilisest Kihnu vaatest Johannes Võerahansu natüürmortideni. Lydia Mei igatsuslik vaade kodumajale Pääskülas võtab ühe seda perioodi iseloomustanud tahu kokku: leida turvatunne siis, kui kõik senine näib lagunevat.
On hästi teada, et 1960ndad tõid kaasa uue otsingute laine ning teatava vabanemise. Eesti kunstis kandsid seda nii nooremad autorid nagu näiteks Jüri Marran, aga ka vanemad pallasliku maalikooli saanud kunstnikud. Elmar Kits ja kümmekond aastat nooremad Henn Roode ning Valdur Ohakas olid 1960ndatel juba keskeas, kuid see ei takistanud neid eksperimenteerimast. Vormid hajusid ja valgusid laiali, värvid muutusid julgeks, motiividesse tuli väljakutsuvust. Isegi kui maali süžee oli klassikaline, võis tihe pintslikiri osutuda 1960ndatel ootamatult julgeks sõnavõtuks – nagu näitab Elmar Kitse maal. Henn Roode teosed olid aga omaette peatükk ja mõjutasid oma piiride ületamises tugevalt teisigi kunstnikke. Nende kõrval tegutsesid aga autorid, kelle jaoks kunst ei olnud otsimiste, vaid leidmiste ja kinnitamiste platvorm. Kodumaa motiivid rahulikus harmoonilises värvi- ja valguskümbluses on Richard Uutmaa või Linda Kits-Mägi jaoks erilise tähendusega.
