Rand

Saare või laiemalt rannaelu kogemus on Eesti vanemas maalikunstis üllatavalt sage, kuna kunstnikud ei pruukinud ise olla sugugi pärit saartelt. Näiteks Johannes Võerahansu sündis ja kasvas hoopis Kesk-Eestis, kuid ometi avastab 1930ndatel enda jaoks Saaremaa. Põhjused, miks kunstnikud pöördusid rannaelu või saarekogemuse poole, olid erinevad. Mõned imetlesid looduse meeleolu ja seda spetsiifilist rauget atmosfääri, mida mets või maa kunagi ei paku, kuid rahulik avar veteväli küll. See tekitab ühe teistsuguse tunde, mida on võimalik kogeda vaid mere ääres – isegi päike loojub merre teistmoodi kui metsa taha ja kuu pakub üht teist vaatemängu. 

Teiselt poolt võlus autoreid Saaremaa või Kihnu juures hoopis teatud arhailisus: vanad lääpavajunud rehielamud, paljasjalgsus, loomade talitamine ja nii edasi. Säärane teatud vaesus võlus ja seda romantiseeriti. Saarte äralõigatus ümbritsevast, nendes tajutud omapärad ja võib-olla ka eemaldumine muu maailma tormilistest arengutest haaras kahtlemata Eesti autoreid, kes oma meelelaadilt otsisid üldiselt mitte moodsat, vaid romantilist, stabiilset, igavest. Sinna juurde kuulus ka rannainimeste eluolu vaatlemine, kuna näiteks kalapüük on sedavõrd iidne töö, et näib olevat puutumatu moodsa maailma tõmbetuultest ja näitab meile inimese ja looduse vahetut sidet, mida näiteks trammiga sõitmine pakkuda ei suuda.

Pingestatud maastik

Kunstiteoseid võib vaadelda väga erinevate nurkade alt. Üks lihtsamaid viise on vaadata maali teemat: mida kunstnik on kujutanud. Sageli ei anna see aga pooltki kunstiteose tähendusest, kuna pintslitöö, värvide, kompositsiooni ja muu abil luuakse veel lisakihistusi. Nii tekib teostesse ka spetsiifiline meeleolu, mida on raske isegi sõnadesse panna, kuid on tajutav. Nii näiteks on Jaan Grünbergi maal küll loodusest, kuid see ütleb vähe, sest teost vaadates tajume seal teatud pinget, võbelust, tähelepanu. Samamoodi on Johannes Einsildi kunstiajalooline avastus ühelt poolt küll loodusmaal, kuid hoopis olulisem on värvidest ja vormidest tekkiv dramaatilisus. Einsild ei keskendu idüllile, isegi kui pealtnäha see on nii: teda huvitab looduse kasutamine toormaterjalina, et ehitada sellele vundamendile omaette kunstiline lähenemine. Eerik Haameri maastikuvaatesse tekib pinge hoopis värvide kaudu, kuna lakooniline napp tühermaa tekitab vaatajas intellektuaalselt huvitavama seisundi kui järjekordne kaunismaastik. August Janseni maali tekib aga pingelisus tänu ekspressiivselt äkilistele ja põiklevatele pintslilöökidele, mis rabelevad erinevatesse suundadesse, väljendades looduses peituvaid sisemisi impulsse.

Idüll

Eesti autorid on üldiselt armastanud mitte pingeid, vaid harmooniat. Lõuenditel ei elata välja enda ega ühiskonna traumasid (muidugi on ka erandeid), vaid tuuakse pigem välja selle maailma idüll – või kui sellest ei piisa, luuakse teostele omamoodi paralleelmaailm, mis on veel idüllilisem kui päriselu. Loomulikult leitakse idüll ennekõike loodusest, kuna selles pole midagi veatut. Sageli puhastatakse maastik inimesest sootuks – me ei näe figuure või isegi nende jäetud märke nagu näiteks maju. Kui inimese kohalolu on aimatav või näha, siis alati loodusega kooskõlas. Näeme heinasaadusid või koloriidis ümbritsevaga ühtesulavaid suvitajaid. Värvid on neil idüllilistel maastikel reeglina soojad, õhku ja avarust on palju, paistab lakkamatu päike, kuid mitte liialt teravalt, vaid teatud raugusega. Siia kõrvale võiks asetada ka Hilda Kamdroni pildi maasikatest. Omal ajal üheks kõige andekamaks õpilaseks peetud Kamdroni peaaegu kogu looming on hävinud, kuid õrn pilt maasikatest näitab, kuidas erinevate pingetega kimpus autor otsib oma kunstis väljapääsu ja leiab selle õrnas argises hetkes.

Inimesed ja maastik

Inimeste või loomade sulatamine maastikku oli ühelt poolt ootuspärane, kuna inimene ja loodus kuulusidki Eesti kunstnike nägemuses ühte. Teiselt poolt võime näha ka teistsuguseid kihistusi. Inimesed ei ole enam alati sulandumas loodusesse, vaid seda silmitsemas. Seistakse justkui väljaspool maastikku nagu Endel Kõksi maalil ja vaadatakse loodust, nagu oleks see väljaspool inimest asuv objekt. Maastik hakkab tasapisi muutuma millekski muuks: kui varem oli see justkui kalale vesi, loomulik keskkond, milles elati ja oldi, siis ühel hetkel muutub maastik areeniks või lavaks, kuhu inimesed koonduvad spetsiaalseteks sündmusteks või rituaalideks.

Richard Uutmaa

Richard Uutmaa looming oli ulatuslik ja kulges kindlate kallaste vahel, proovimata sealt liigselt välja tungida. Kunstniku hinges olid soovid, mida kannab kogu tema looming. Igatsus koduküla järele Põhja-Eestis, laiemalt aga rannaelu lihtsuse ja arhailisuse imetlemine. Inimese ja looduse kooskõla tuleb vähestes kohtades paremini esile kui kalurikülades, kus igapäevaselt proovitakse leida viise, kuidas loodusega harmoonias püsida. Moodsusest ja tehnoloogiatest siin abi ei ole. Kui Uutmaa eemaldus sealsest kandist ja maalis mujal Eestis, siis näeme tema soovi tuua välja looduse ilu ja imetleda seda ilma võltshäbita. Vaated, mida tänapäeval kogeme üha harvem, olid Uutmaa jaoks peaaegu igapäevased. Ta vajas avaraid taevaid, lõputuid vetevälju, õitsevaid puid, lahkelt rulluvaid pilvi, kokkukõlavaid värve ning ei väsinud nende otsimisel läbimast pikki vahemaid. Ta töötas nii õlimaalidega kui akvarellitehnikas, hakkamata kunagi radikaalselt eksperimenteerima, kuid leides iga kord pintslit kätte võttes mõne uue nüansi, detaili, ülemineku. Uutmaa teosed moodustavad omaette peatüki Eesti 20. sajandi keskpaiga kunstiajaloos, olles üpris sõltumatud sellest, mida tegid teised või ajastu. Uutmaa jäi Uutmaaks.

Lilled

Lillede kujutamine on Eesti vanemas kunstiajaloos ilmselt sagedasem kui esemete maalimine. Natüürmordid keskenduvad väga tihti mitte objektidele, vaid lilledele. Kunstnikke on võlunud ühelt poolt nende värvirikkus: kuna Eesti maalikunsti peamiseks huviks oli reeglina värv, siis eri toonides lilleõite kujutamine pakkus selleks suurepärast platvormi. Teiselt poolt olid lilled tuttavad lapsepõlvest. Märkame, kuidas kunstnikud ei ole valinud oma kimpudesse eksootilisi ja uhkeid lilli nagu päevalilled, roosid või midagi muud säärast, vaid keskenduvad lihtsatele põllulilledele. Nende kujutamine kandis omaette sõnumit: argises ilusa nägemine, lihtsuses poeetilise hindamine.

Mets

Metsa kujutamine Eesti maalikunstis on ühelt poolt ootuspäraselt sage, kuid teiselt poolt oleks veel sagedasem kujutamine samuti ootuspärane. Eesti autorite jaoks on mets olnud tuttav keskkond, kuna 20. sajandi esimese poole autorid olid sageli kasvanud metsa veerel, äärel või sees. Teiselt poolt ei kujuta kunstnikud metsa sugugi alati kodusena või mugavana. Näeme, kuidas kujutusviisid rõhutavad hoopis metsa salapärasust ja romantilisust (Julius von Kleveri ja Eduard Polandi maalid) või siis käsitlevad metsa paigana, kus juhtuvad folkloorist tuttavad kummalised lood, mida külas kunagi ei juhtu (Ott Kangilaski teos). Muidugi nähakse metsas ka lihtsalt ilu, imetletakse sügisel eri karva lehtede värvitoone või proovitakse tabada metsas valitsevaid atmosfääre. Mets oli seega paik, mille poole pöörduti väga erinevate otsingutega esteetikast muinasjuttudeni või tundetoonidest imetlemiseni.

Naine

Enamik kunstnikke on maailma kunstiajaloos olnud mehed ja eriti peab see paika 20. sajandi esimese poole Eestis, kus naiskunstnikke küll oli, kuid nende esiletõus oli tugevalt raskendatud. See aga tähendab, et naiskujutus on olnud reeglina läbi meespilgu. Õnneks pole see olnud liialt ühekülgne: naisterahva puhul on rõhutatud tema kehalisust, imetletud selle ilu ja elegantsust – nagu näitab Ferdi Sannamees oma skulptuuris. Siia kõrvale asetuvad seevastu ka töötava naise kujutised, kusjuures töötegemise viisid ulatuvad raskest põllutööst ehtekunstini. Uue nüansi sellesse traditsiooni lisab üks esimesi tugevalt esile tõusnud naisautoreid Kaja Kärner, kes vaatleb naist ja naisesust täiesti uue ning ootamatu nurga alt.

Linn

Kuigi 20. sajandi alguseks olid linnad Eestis juba kohaliku rahvaga täitunud, tekitasid nad maalikunstnikes veel mõnda aega võõrust. Ei kiputud kujutama tõtlikke rahvavoogusid, kerkivaid maju, tänavatele ilmunud masinaid – need moodsuse ja tsivilisatsiooni märgid ei tekitanud huvi, vaid pigem pelgu. Kui aga siiski otsustati linna kujutada, eelistati muidugi arhailisemaid linnakihistusi, mis mõjuksid romantilisena. Näiteks Ants Laikmaa ei maalinud Eestis linnasid, kuid Tuneesias hakkasid sealsed kitsad tänavad ja majaseintel peegelduv teistsuguse temperatuuriga valgus talle huvi pakkuma. Eestis olles maalisid autorid aga väga sageli Tallinna vanalinna või siis puitaguleid. Näeme sisehoove, kirikuid, vaateid akendest või vaateplatvormidelt. Andrei Jegorovi hiilgav maal on üks selle lähenemise paremaid näiteid: Jegorov astub justkui kõrvale ajastu rajalt ja kujutab atmosfääri, mis näib olevat olnud muutumatu juba keskajast saadik. Säärane tõmme iidse ja ajatu järele jätkus Eesti autorite loomingus ka siis, kui nad reisisid välismaale. Pariisis ei kujutata bulvareid, tramme ja muud säärast, vaid hoopis Jumalaema kirikut – või siis Veneetsia, mis oma muutumatuses vaimustas üllatavalt paljusid Eesti autoreid juba alates Konrad Mägist.

Linnakodanik

Eesti kunstnike hoiakud maailma suhtes olid pikka aega maalapse omad. Kujutati loodust ja lilli, tunti sellega kooskõla, nauditi idülli ja harmooniat. Tasapisi hakkasid siia tekkima aga uued kihistused ning näeme kodanlike naudingute või eluviisi vaikset sisseimbumist. Suitsetava mehe portree on üks näide uuest ellusuhtumisest, kus fookuses ei ole maatöödega rakkes inimene, vaid elegantselt suitsetamist nautiv ülikonnas härra. Ta ei tee justkui midagi tootlikku, vaid naudib oma vaba aega ja iseseisvust – miski, mida maatöödega üles kasvanud autorid ei olnud väga hoolikalt siiani vaadanud. Gustav Raua ja Ilse Raidi maalid rõhutavad omakorda intellektuaalsete teadmiste ja uudishimu rolli. Haridus on Eesti ühiskonnas olnud alati kõrges hinnas, kuid pikka aega oli see midagi eksklusiivset: kaugeltki mitte kõik ei pääsenud kõrgkooli ja väga peened teadmised jäid kättesaamatuks. Nüüd on see eksklusiivsus aga teostel, sest on muutumas ilmselt erakordsusest normaalsuseks.

-