Klassikaliste žanrite uustõlgendused

Uuenduslik ja otsinguline kunst võtab sageli uurimisobjektiks kunstiajaloo enda – ammutab sealt inspiratsiooni ning pakub uustõlgendusi. Eesti kunsti on iseloomustanud aga pigem pehmemad arengud: erinevad kunstiajaloost tuttavad žanrid on jõudnud kunstnike kaasaega ning nad ei hülga neid ega ka murra, küll aga pakuvad uusi tahke. Näiteks Ann Audova või Laurentsiuse lillemaalid kuuluvad kenasti lillemaalide traditsiooni juurde, kuid pakuvad uusi vaatenurki. Audova võtab lilled konkreetsest ruumist välja ja asetab abstraksemasse ruumi, Laurentsiuse filigraanne maalimislaad lubab olla justkui vanamoodne, kuid sääraste rõhutustega, et muutub ikkagi nüüdisaegseks. Evald Okase aktid ja lilled on pulbitsevad ja energiat täis, ta naudib motiive ja maalimise rõõmu ning näib suplevat naeratus näol kunstiajaloo pakutud võimaluste sees. Andres Toltsi lähenemine on seevastu palju jahedam ja isegi veidi irooniline. Lopsaka lillekimbu asemel maalib ta lakoonilisi kõrsi keset moodsat keskkonda – ja ometi on selleski oma esteetika ja lumm. Peeter Mudisti jaoks on natüürmort aga võimalus anda edasi mingit meeleseisundit. Välise vaatemängu asemel huvitab Mudistit filosoofiline üldistus, edasi antuna talle omaste sumedate ja sulanduvate värvidega. Uusi tõlgendusi klassikalistest žanritest pakuvad teisedki: Olga Terri foonist väljapuhastatud lilled, Henn Roode abstraktsionismi piiridel liikuv merevaade, Eugeni Noormägi kubistliku flirdiga või Enn Volmere isikupärases laadis natüürmordid. Kõige provotseerivama eksperimendi pakub välja ehk Ado Lill, kes klassikalise aktimaali loomisel on kasutanud erakordselt jõulisi värve, jõulist formaati ja väljakutsuvat poosi.

Vormiotsingud

Pärast teist maailmasõda olid esialgu kõik otsingud keelatud. Milleks otsida, kui nõukogude võim on sinu eest juba kõik leidnud? Kunstnikele kirjutati ette väga ranged reeglid, mida ja kuidas maalida ning teisitimaalimise eest tabasid karmid karistused. Seetõttu võime näha, kuidas välismaale pagenud autorid jõudsid vabades ühiskondades töötades sammhaaval vormieksperimentideni. Eemalduti reaalse maailma kujutamisest ja hakati rohkem uurima, mis on see, mis on ainult maalikunstis võimalik. Keskenduti värvide ja vormide omavahelisele suhtlusele, ehitati huvitavaid ruume ja kompositsioone. Ent tasapisi hakkasid 1960ndatel, mil ohjad korraks lõdvenesid, ka siinsed kunstnikud vormidega katsetama. Huvitav, et eksperimenteerijate seas oli nii neid, kes olid lõpetanud Pallase (Elmar Kits) või saanud Pallase õppejõudude käe all koolituse (Valdur Ohakas), aga ka uusi autoreid, kellele haridus oli antud juba uutes tingimustes (Enno Ootsing, Lola Liivat). Impulsid olid kõigil erinevad ja ka tulemused. Uuriti kubismi, abstraktsionismi, ekspressionismi – maalid võtsid osadeks lahti vorme või värve või mõlemaid. Mõned autorid lisasid teostele siiski teatud kirjandusliku süžee kasvõi pealkirja tasandil, teised lasid sellest täienisti lahti. Hilisematel kümnenditel vormiotsingud jätkusid. Tulid uued autorid, kes võtsid juba tuttavaks saanud klotsid ja panid neid uutmoodi kokku. Silma torkavad siinkohal kolm naiskunstnikku Anne Parmasto, Mari Roosvalt ja Kristiina Kaasik, kes on süvenenud maalikunsti vahenditesse väga erinevate nurkade alt. Näeme konstruktivismi mõjutusi Mari Roosvaltil, pehmet tundelaadi Anne Parmastol ning väljapoole pulbitsevat energiat Kristiina Kaasikul. Ent kõiki neid ja varasemaid autoreid ühendab ühine soov uurida, katsetada, eksperimenteerida nende vahenditega, mis on omased just maalikunstile.

Töö

Töötegemine oli nii enne kui pärast teist maailmasõda soositud teemad. Ühiskondades, kus vabadusega ei ole lood kõige paremad, soositakse töötava inimese kujutamist, sest selles on midagi optimistlikku, elujaatavat ja elu edasiviivat. Inimene vaatab näitusesaalis maale, kus teised inimesed töötavad – ja tunneb, et temagi peab andma oma panuse riigi ülesehitamisse, mitte niisama kusagil olesklema. Kuid kõik kohustuslikud teemad väsitavad ja tekitavad seejärel juba iroonilise vaatenurga. Nii Valdur Ohakas kui Andres Tolts on eemaldunud klassikalisest heroilisest töökujutusviisist ning vaatavad seda teatud muigega. Esiplaanile on tõusnud hoopis tehnokraatlik ruum, kus töötava inimese asemel domineerivad masinad, sädemed, pinnad, vormid. Inimesel polegi siin eriti midagi teha, kogu tema arhailine ponnistus tassida kive, külvata vilja või taguda rauda tundub vanamoodne ja isegi veidi naljakas. 

Groteskne inimene

Inimeste kujutamises valitses pikki kümnendeid komme proovida inimest edasi anda psühholoogiliselt või vähemalt mingil moel realistlikult. Kristjan Raua folkloorist tõukuvad inimesekujutised kaugenesid sellest ootusest ning näitasid inimest kummastava ja veidra olendina. Pärast teist maailmasõda olid kunstnikud sunnitud naasma realismi juurde, kuid tasapisi hakkasid tooni andma ka teistsugused otsingud. Kuulus on siin muidugi Jüri Arraku eripärane grotesksus, kus inimene mängib, veiderdab, paindub, deformeerub. Tema figuurid liiguvad alal, kus on raske öelda, kas tegemist on üleüldse inimesega või mingi ebamäärase ainult Arraku maalil eksisteeriva olendiga, kes on aga alati inimesesarnane ja räägib seeläbi ikkagi inimeseks olemisest. Marko Mäetamme melanhoolse mehe portree mõjub oma kokkupakituses ja värvide erksuses samavõrd grotesksena, meenutades Sirje Peterseni klouninimest või Jüri Marrani kummalist ebamaist paarikest. Agu Pildi grotesk ei moonuta aga inimest, küll aga ruumi tema ümber. Inimeselt on Pilt võtnud vaid keha, tema nägu on kaetud maskiga, ja ruum selle inimese ümber on kõike muud kui realistlik.

Olendid

On teoseid, mis ei soovi rääkida inimestest ega loomadest, küll aga mingitest seisunditest nende kahe olemasolu võimaluse vahel. Tõsi, Valeri Vinogradovi maali südamikus on äratuntavalt kajakas, kuid teda pole huvitanud tingimata selle linnu ornitoloogiline spetsiifika või romantiline hõljuvus. Vinogradov vaatab kajaka kummalist käitumismaneeri, mingit lõpuni mõistetamatut impulssi, mis sunnib teda käituma teistmoodi, veidralt. Jüri Arrak, Andrus Kasemaa ja Edgar Valter seevastu fantaseerivad inimeste ja loomade ühtesulamise ja mütoloogiliste olendite tähendusväljade üle. Olendid on tüpaaž, keda ei ole võimalik lõpuni klassifitseerida või entsüklopeediasse paigutada, kuid kunstnikud tunnevad nende vastu just seetõttu huvi. Kes nad siis on? Mida nad teevad? Mis on nende funktsioon? Ja miks paelub meid kummalisus, veidrus, see, kui kõik ei ole enam nii, nagu me oleme harjunud, et asjad on? Kuidas mõista olendeid ja kas neid on üldse võimalik mõista? Või kelle peale me mõtleme, kui me mõtleme olenditest: nende või iseenda peale?

Olav Maran

Olav Maran on olnud üks huvitavamaid kunstnikutüpaaže 20. sajandi teise poole kunstis. Alustanud eksperimenteerijana, kes oma väiksemõõtmelistel töödel võttis maastiku osadeks lahti ja proovis seda siis uutmoodi kokku panna, jõudis ta pärast isiklikku pööret religiooni poole 1968. aastal hoopis teistsuguse laadini. Järgnenud on aastakümneid peamiselt natüürmorte, mis on ilmselt kõige järjepidevam kontseptuaalne sari mõne Eesti kunstniku loomingus. Maranit hakkasid nüüd huvitama mitte lahtivõtmised ja kokkupanemised, vaid juba olemasoleva sügavamale olemusse siirdumised. See pole tungimine, vaid harvanähtava lugupidamisega liikumine. Maran vaatab loodust, hoonet või kokkuasetatud esemeid ning proovib tajuda, mis on seal olemuslikku, igavikulist ja seetõttu tõest. Marani alandlikkus kõige olemasoleva ees peegeldub tema järjekindluses: ükski maal ei ammenda tema jaoks lõplikult meie maailma tõde, vaid tabab vaid üht osakest või hetke sellest. Järgmise maaliga tabab ta üht teist hetke, ja veel järgmisega veel üht teist – ja nii edasi ja nii edasi, sest maailm on ammendamatu.

Harvem on räägitud aga Olav Marani maalijameisterlikkusest. Tema võime maalida tumedat fooni sel moel, et see pole lihtsalt värvitud pind, vaid kannab endas teatud ruumilist sügavust, on eriline. Ammendavat tehnilist selgitust sellele polegi: Marani taustades on aimata kunstniku vaimset süvenemist, tema leppimatust pealiskaudsusega ja soovi tajuda ka foonil olevat ruumi lõpuni. Esemete maalimisel ei ole Maran edvistanud realistliku tõetruudusega, vaid vorme kergelt üldistades soovib ta välja tuua esemete ja neile langeva valguse tuumset osa. Tema jaoks ei ole oluline tabada kõigi esemete iga viimast kui detaili selle äratuntavuses, vaid näidata, mis on kõige põhilisem selles kõiges: mis on see, mida ära võtta ei saa.

Loodus: lähedal ja kaugel

Loodusega suhe oli Eesti kunstnike jaoks 20. sajandi alguses iseenesestmõistetav – kuid sajandi keskpaigast enam mitte. Kunstnikud olid suuresti sündinud juba linnas ning loodus mõjus nende jaoks mitte tingimata võõrana, aga mitte ka enam endastmõistetavana. Seetõttu näeme mõneti vastandlikke liikumisi. Ühelt poolt hakati loodusega katsetama, see muutus eksperimenteerimiste katseväljaks, mille üheks näiteks on Ülo Tederi maastikuvaade. Samuti tajusid mõned autorid, kuidas sentimentaalsete ja romantiliste tundetoonide asemel võib loodust kujutada ka teistmoodi, metafüüsilisemalt või filosoofilisemalt. Loodus pole ainult turvaline ja soe paik, vaid temas võib tajuda ka pingeid, temas võib olla eksistentsiaalset tühjust või melanhooliat – nagu näiteks Toomas Vindi teostel. Ent samas oli ridamisi autoreid, kes üleüldist loodusest eemaldumist tajudes kippusid seda tugevamalt sinna tagasi. Uno Roosvalti jaoks on loodus endiselt imetlusväärne paik, kus peitub suur osa olemasolu mõttest. Veronika Keerdoja vaatab lilli samasuguse kiindumuse ja elurõõmuga nagu vaadati varem ning samasugust elujaatust ja loodusvaimustumist näitavad ka Enn Põldroosi, Väino Parise, Edgar Valteri või Ilmar Torni teosed. Nikolai Kormašovi haruldane merevaade näib neid kahte poolust ühendavat: ühelt poolt siiras imetlus looduse vastu, teiselt poolt aga filosoofilisema üldistustasandi otsimine. Loodusvaade on endiselt loodusvaade, aga ta on midagi veel. Sel moel seisab Kormašov üpris lähedal Alfred Kongole, kelle jaoks loodus oli samamoodi ühtaegu peamine teema, ja samas looduse vorme tihendades, üldistades ja abstraheerides liikus Kongo pidevalt ühele laiemale tasandile.

Malle Leis

Malle Leisi rikkalik looming on hämmastav nii oma värvikäsitluses kui loodusimetluses. Tänu intensiivsele lähenemisele kujutatavale ei ole Leis kunagi olnud pelgalt lillemaalija, vaid tema teosed väljendavad väga erinevaid tähenduskihte. “Autorile on tema poolt maalitud elus¬ ja eluta objektid võrdselt tähtsad mõtestatud sümbolitena. Maalid, mis pealtnäha koosnevad juhuslikest looduse ja tehismaailma fragmentidest nimetus ajas ja ruumis, moodustavad mõttelise terviku, mõjudes ühe võimaliku vaatena meeleliselt tajutavale hetkele igaviku ja lõpmatuse taustal,” kirjutas 1980. aastal Anu Liivak tema kohta. Leisi enda sõnul on kunstniku puhul olulisim vaimne iseseisvus. “Vanasti oli maalikunstnikuks saamisel täiesti obligatoorne akadeemiline kunstiharidus. Lihtsalt ei olnud teist võimalust! Ja ma ise tunnen küll, et mul oli seda aega väga vaja,” ütleb Leis ja kirjeldab seejärel oma loomemeetodit. “Mingi toetuspunkt on alati. Ma ei joonista midagi ette, ei tee kompakavandeid. Lihtsalt võtan paberi ette ja teen. Või õigupoolest teeb pilt ennast ise. Kui ma juba maalin, olen juba üks osa sellest. Tean lihtsalt, mida pean edasi tegema ja seda pole vaja isegi enda jaoks sõnadesse panna.”

Ruum

Kui 20. sajandi esimese poole kunstis tähendas ruumikujutus tavaliselt loodus- või linnavaateid, siis sajandi teisel poolel muutusid ruumid palju kihilisemaks ja komplekssemaks. Ruum kui säärane hakkas huvi pakkuma paljudele autoritele ja pole imestada, et nii mõnigi neist on olnud korraga arhitekt ja maalikunstnik – mõelgem Leonhard Lapini või Vilen Künnapu peale. Samas pakkus ruum laiemat huvi: Urmas Pedaniku maalil näeme midagi, mis võiks olla linnamaastik oma käikude, kõrg- ja madalhoonete ning tänavaruumiga, kuid tegelikult on hoopis tehnoloogiline seade. Jüri Palm ja Abel Lee ehitavad omakorda maaliruume, tekivad “ruum ruumis” efektid, mis ei kujuta linna, loodust ega üleüldse mitte midagi konkreetset, vaid ruum on nüüd abstraktsem. Andres Tolts vaatas ruumi geomeetriliselt, Harri Pudersell aga kriitiliselt, kurtes modernismi pealetungi üle. Rein Kelpmani omapärased teosed kannavad Puderselliga veidi samasugust meeleolu, tuues fookusesse isikupäratu arhitektuuri asemel salapärased, romantilised ja mõistatuslikud agulikeskkonnad. Igatsust saada väljapoole moodsa aja ruume peegeldavad ka Stina Muraka või Nikolai Kormašovi maalid, mis pöörduvad mere põhja või maailma äärele. Nii näeme, kuidas ruumid teisenevad, muutuvad, ruum on huvitav väga erinevate nurkade alt konkreetsest linnavaatest kuni tinglike maakaartideni, romantilistest agulitest merepõhjadeni.

-