Olav Maran

All paremal: OM 79

Pöördel abstraktne kompositsioon (tempera)

Töö on maalitud aasta pärast 1978. aastat, mil Olav Maranil oli Kadrioru lossis suur ülevaatenäitus. Parimas loomeeas kunstniku kohta kirjutas Ninel Ziterova toona: “Lihtsus, loomulikkus ja harmoonia muutuvad ajapikku Marani loomingu põhitunnuseiks. Võrreldes varasemate taiestega, milles valitsesid kriitilisus ja mõttetark spekulatiivsus, lähtub kunstnik nüüd rohkem intuitsioonist, tundest, vahetust sümpaatiast kujutatava suhtes.

Olav Marani püüe väljendada lihtsas üldisi ja sügavalt läbitunnetatud kategooriaid avaldub kõige eredamalt natüürmortides. Tema vaikelude suurim iseärasus seisneb selles, et need on maalitud natuuritruult, nii, nagu on, ilma ühegi kunstilise kavaluseta. Kunstlikkust asendab Marani lõuendeil kompositsioonide täpne ja läbimõeldud ülesehitus, mis rajaneb tema maailmanägemise täpsel edasiarendamisel. Esemete arv vaikeludes on väike, maalitud on need üldistatult, ilma pisiasjade ja peensusteta. Ühtegi neist ei ole eelistatud, kõik on lõuendil võrdsed. Marani vaikelude koostisosad, lihtsad, igapäevasest elukeskkonnast võetud esemed, elavad piltidel oma vaikset elu, olles omavahel seotud kompositsiooni, koloriidi ja ruumi ühtsusega. Marani silmis ei olegi tähtsad need esemed ise, vaid nende ja kunstniku, nende ja vaataja, nende ja aja, nende ja igaviku vahel valitsevad seosed.”

Teose muudab eriliseks selle pöördele maalitud abstraktne kompositsioon. Nii näeme justkui kahe täiesti erineva perioodi Maranit korraga: eksperimentaator, kes lagundas vorme ja realist, kes ehitas neid. Ja ometi ühendab neid kahte poolust üks lihtne tõdemus: otsing tõe järele.