Gustav Raud on proovinud ühendada realistliku motiivi ja unenäolise õhkkonna selle ümber. Näeme paadisadamat, tunneme ära mastid ja purjekad, kuid vaataksime seda kõike justkui läbi udu või veeauru. Erinevad vormid kaotavad oma konkreetsuse, me aimame ja paneme objektid kokku oma peas, aga Raud ei näita meile neid. Seeläbi on kunstnik ilmselt proovinud väljendada igatsuslikkust: sadamas ootel seisvad purjekad on niikuinii võrdlemisi romantilised, kuid nende kujutamine läbi õrna eesriide lisab veelgi unistuslikkust.
Käesolev töö on teine tõmmis monotüüpiast "Paadisadam", mis oli väljas kunstniku isikunäitusel Tartu Kunstnike Majas 1962. aastal (kataloogis nr 110).