Lembit Saarts
(1924–2016)
Lunaarium. 1968
Akvarell, guašš, papp. 63.5 x 50 cm (raamitud)
hind 1 900
All paremal: LSaarts 1968
Lembit Saarts kuulus Tartu sõpruskonda, kes elasid 1950ndatel üle repressioonid (Saarts oli näiteks seitse aastat Kasahstanis vangilaagris) ning uuendasid 1960ndatel siinset kunstipilti. Saarts töötas väga erinevates žanrites ning lähtus oma loomingus küll pallaslikest traditsioonidest, kuid seda mõõdukalt uuendades. “Lunaarium” on haruldane näide 1960ndate katsetustest abstraktsionismi vallas, kus esiplaanil ei ole pallaslikud koloriidimängud, vaid vormide ja mahtude teisendamine, nihestamine, painutamine. Näha on ka tugevat keskendumist loogikale, antud töö ruumilised suhted on peaaegu matemaatilised. Tõsi, Saarts ise on öelnud, et “väljendun värvi abil” ja antud tonaalsust kirjeldanud “puukoorevärvina”. Samuti on Saarts vaielnud vastu analüüsidele, mis näevad tema teostes väga teadlikku konstrueeritust. “Ma olen väga palju pannud rõhku iseenesest tekkimisele,” on ta öelnud. (E. Epner)
Lembit Saarts kuulus Tartu sõpruskonda, kes elasid 1950ndatel üle repressioonid (Saarts oli näiteks seitse aastat Kasahstanis vangilaagris) ning uuendasid 1960ndatel siinset kunstipilti. Saarts töötas väga erinevates žanrites ning lähtus oma loomingus küll pallaslikest traditsioonidest, kuid seda mõõdukalt uuendades. “Lunaarium” on haruldane näide 1960ndate katsetustest abstraktsionismi vallas, kus esiplaanil ei ole pallaslikud koloriidimängud, vaid vormide ja mahtude teisendamine, nihestamine, painutamine. Näha on ka tugevat keskendumist loogikale, antud töö ruumilised suhted on peaaegu matemaatilised. Tõsi, Saarts ise on öelnud, et “väljendun värvi abil” ja antud tonaalsust kirjeldanud “puukoorevärvina”. Samuti on Saarts vaielnud vastu analüüsidele, mis näevad tema teostes väga teadlikku konstrueeritust. “Ma olen väga palju pannud rõhku iseenesest tekkimisele,” on ta öelnud. (E. Epner)