Malle Leis
(1940–2017)
Sukmiti aed XXI. 1996
Õli, lõuend. 90 x 90 cm (raamitud)
hind 17 000
All paremal: LEIS 1996
„Sukmiti aed XXI” kujutab esiplaani vertikaalset lumist vaadet, mille katkestab tagaplaani jõuline lilla-punane horisontaal.
Malle Leisi kui esteedi ning taimede ja lillede maalija vaatevälja pidi ulatuma ka aed. Seda on kunstimaailmas kummaliselt kombel teadvustatud alles suhteliselt hiljuti – seoses praeguses kunstielus aktiivse feministliku kunstniku Killu Sukmiti tikanditega. Nimelt tegi 2019. aastal Killu Sukmit kontseptuaalsete tikandite näituse, luues dialoogi Malle Leisiga.
Andkem sõna maalija Malle Leisi tütrele Sandra Jõgevale, kes on praegu kunstnikuna tegemas dokumentaalfilmi ema rahvusvahelisest tähendusest ja põlvkondlikust kunstiringkonnast. 2019. aastal kirjutas Sandra Jõgeva: „Killu Sukmiti näitus sai alguse tõsiasjast, et minu ema, tuntud maalikunstnik Malle Leis (1940–2017) lõi seeria maale, kus on kujutatud Killu Sukmiti vanemate aeda, mida oli Malle Leisi Kristiine linnosas asuva ateljee aknast näha. Maalide pealkirjad on näiteks „Sukmiti aed“, aga ka „Rästa tänav“. Killu Sukmit on astunud nende maalidega, mida ta oma näitusel otseselt küll ei näita, dialoogi kontseptuaalsete tikanditega. Kummalise kokkusattumuse tõttu tegeles ka mu ema päris palju pärltikandiga, kattes selles aeganõudvas tehnikas näiteks oma moekunstnikest sõbrannade õmmeldud õhtukleite. Tollal, 1980ndatel, jäi see tegevus käsitöö ja moe valdkonda, seda kunstiks pidada ei tulnud kellelgi pähegi. Selle fakti tõttu, mida Sukmit kuidagi teada ei saanud, on kahe kunstniku kontseptuaalsel, ajavälisel, ühe osaleja poolt ka postuumsel dialoogil veel üks tähenduskiht juures … “ https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/galeriikaik-naiste-narratiivid/
Malle Leisi maalitud aiast tulenevad Killu Sukmiti tikandid kureeris 2021. aastal näitusele „Kaugete meelte kuma” ka Laura Toots. Näitus toimus radikaalses institutsioonis EKKM (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum) ja Sirbis kirjutab nähtust Hanna-Antheia Stern: „Eksponeeritud on veel kaks kunstniku [Killu Sukmiti] suuremõõtmelist tikanditega tekstiiliteost. „Kunstnike heinamaas“ on ühendatud arhitektuur käsitööga. Tikitud radade abil on Sukmit kujutanud vaadet hoonele, kus toimetas kunagi oma ateljees Malle Leis, praegu on seal koha leidnud kunstnik ise. „Kunstnike heinamaa“ on omamoodi visuaalne vastulause Malle Leisi maalile „Hr Sukmiti aed“, sest sama hoone vastas asub perekond Sukmiti aiamaa.” https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/margiline-valjapanek/
Nii see kunstiajalugu meie silme all elava narratiivina kujunebki. Tähendused, mis helisesid Malle Leisi meeles maali maalimise ajal, võivad unuda. Ent tuleb järgmine kunstnikepõlvkond ning korjab enda jaoks üles uued tähendused. Nii tekivad tähenduste kihistused, ent see, mis alles jääb, on kujutlus aiast kui reaalsest kohast ja samas kui metafoorist.
Teos saadaval vaid oksjoni korras 30. oktoobril
„Sukmiti aed XXI” kujutab esiplaani vertikaalset lumist vaadet, mille katkestab tagaplaani jõuline lilla-punane horisontaal.
Malle Leisi kui esteedi ning taimede ja lillede maalija vaatevälja pidi ulatuma ka aed. Seda on kunstimaailmas kummaliselt kombel teadvustatud alles suhteliselt hiljuti – seoses praeguses kunstielus aktiivse feministliku kunstniku Killu Sukmiti tikanditega. Nimelt tegi 2019. aastal Killu Sukmit kontseptuaalsete tikandite näituse, luues dialoogi Malle Leisiga.
Andkem sõna maalija Malle Leisi tütrele Sandra Jõgevale, kes on praegu kunstnikuna tegemas dokumentaalfilmi ema rahvusvahelisest tähendusest ja põlvkondlikust kunstiringkonnast. 2019. aastal kirjutas Sandra Jõgeva: „Killu Sukmiti näitus sai alguse tõsiasjast, et minu ema, tuntud maalikunstnik Malle Leis (1940–2017) lõi seeria maale, kus on kujutatud Killu Sukmiti vanemate aeda, mida oli Malle Leisi Kristiine linnosas asuva ateljee aknast näha. Maalide pealkirjad on näiteks „Sukmiti aed“, aga ka „Rästa tänav“. Killu Sukmit on astunud nende maalidega, mida ta oma näitusel otseselt küll ei näita, dialoogi kontseptuaalsete tikanditega. Kummalise kokkusattumuse tõttu tegeles ka mu ema päris palju pärltikandiga, kattes selles aeganõudvas tehnikas näiteks oma moekunstnikest sõbrannade õmmeldud õhtukleite. Tollal, 1980ndatel, jäi see tegevus käsitöö ja moe valdkonda, seda kunstiks pidada ei tulnud kellelgi pähegi. Selle fakti tõttu, mida Sukmit kuidagi teada ei saanud, on kahe kunstniku kontseptuaalsel, ajavälisel, ühe osaleja poolt ka postuumsel dialoogil veel üks tähenduskiht juures … “ https://sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/galeriikaik-naiste-narratiivid/
Malle Leisi maalitud aiast tulenevad Killu Sukmiti tikandid kureeris 2021. aastal näitusele „Kaugete meelte kuma” ka Laura Toots. Näitus toimus radikaalses institutsioonis EKKM (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum) ja Sirbis kirjutab nähtust Hanna-Antheia Stern: „Eksponeeritud on veel kaks kunstniku [Killu Sukmiti] suuremõõtmelist tikanditega tekstiiliteost. „Kunstnike heinamaas“ on ühendatud arhitektuur käsitööga. Tikitud radade abil on Sukmit kujutanud vaadet hoonele, kus toimetas kunagi oma ateljees Malle Leis, praegu on seal koha leidnud kunstnik ise. „Kunstnike heinamaa“ on omamoodi visuaalne vastulause Malle Leisi maalile „Hr Sukmiti aed“, sest sama hoone vastas asub perekond Sukmiti aiamaa.” https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/margiline-valjapanek/
Nii see kunstiajalugu meie silme all elava narratiivina kujunebki. Tähendused, mis helisesid Malle Leisi meeles maali maalimise ajal, võivad unuda. Ent tuleb järgmine kunstnikepõlvkond ning korjab enda jaoks üles uued tähendused. Nii tekivad tähenduste kihistused, ent see, mis alles jääb, on kujutlus aiast kui reaalsest kohast ja samas kui metafoorist.
Teos saadaval vaid oksjoni korras 30. oktoobril