Hugo Lepik

All vasakul: H. LEPIK 1938

Pöördel Rooma ja Budapesti välisnäituse märge ja tempel (1939)

Ilmselt on tegemist ühe kõige parema Hugo Lepiku maaliga, millele viitab mitte ainult teose kunstiline tase, vaid ka maali pöördele kinnitatud märked osalemisest Eesti kunsti näitustel Roomas ja Budapestis (1939). Neile näitustele valiti Eesti maalikunsti koorekiht ning Lepiku jõudmine valikusse on autori nime arvestades veidi üllatav, kuna tol ajal juhatas ta hoopis graafikatöökodasid ning töötas vabajoonistuse õpetajana. Ometi kirjutatakse tema kohta aasta pärast käesoleva maali valmimist: “On märkimisväärt, et graafilise kunsti eriteadlane on tegeliku kunstnikuna üldsusele tuttavaks saand päämiselt maalijana, ja koguni silmapaistva eduga maalijana.” Teise maailmasõja ajal oli Lepik sunnitud põgenema Rootsi ning siinne huvi tema vastu rauges.

Teos kuulus kunstnik Voldemar Ellerile ning on maalitud tõenäoliselt ühest Gonsiori tänava maja aknast. Teose labürintjas ning õrnalt kubistlik linnaruumi käsitlus liigendab maju ning nende katuseid, nõnda et vaatame abstraheeritud geomeetrilisi vorme. Suurem rõhk on Lepikul aga värvidel. Külmade ja soojade toonide segu, erksamate toonide kasutamine esiplaanil ning nende tuhmumine taamal, punakate ja sinakate nüansside julge kasutamine hoogsate ning jõuliste pintslilöökidega muudab teose silmapaistvaks. Lepiku koloriit püsib koos, see ei lagune kildudeks, vaid moodustub tervik, millel on omakorda sadu ja tuhandeid väiksemaid koostisosi. Eesti vanema maalikunsti parimate traditsioonide kohaselt on Lepiku maal töömahukas, kus iga ruutsentimeeter on hoolega läbi maalitud.