Olav Maran

Olav Marani vaikelud on Eesti 20. sajandi teise poole ja 21. sajandi esimeste kümnendite kunstiajaloo üks kõige olulisemaid – kui mitte olulisim – sarju. Kümnete kaupa natüürmorte, mis lähtuvad sarnastest printsiipidest ning väljendavad sarnast elutaju, olles samas meisterlikult maalitud ning muutumata kordagi seeriatööks. Iga teos selles sarjas on filosoofiliselt mõtestatud, põhjalikult läbi kaalutud ning süvenenult maalitud. Alates 1960ndate lõpust on Maran lähtunud muutumatutest põhimõtetest. Vaikelud koondavad vanu esemeid, millel on teatud ajalugu ja hingestatus, nad kannavad nii iseenda mälu kui peegeldavad aja kulgu. “Valisin lihtsa vormiga esemeid, mis kuuluvad loomulikuna meie elu juurde,” on Maran öelnud.
Lisaks vanadele esemetele on teoses alati ka mõni elusloodusest pärit objekt, antud juhul näiteks munad, greibid ning pojengid. Kompositsioon on reeglina püramiidjas, meeleolu vakatav. Marani meisterlikud maalijaoskused tulevad hästi välja näiteks foonide puhul, mis on maalitud sügavaks ja samas nüansirohkeks, kus mängivad valgus, varjud, värv ise. “Ma püüdlen harmoonia poole,” on Maran öelnud.