Olav Maran

Kunstihoonest nähtud vaateid Vabaduse väljakule on kunstnikud maalinud läbi aegade. See on olnud neile kodune ja intiimne vaade ning samas kadreerib aken ühe teatud vaate. Maran ei ole 1960ndatele omaselt üleliia realistlik, ta otsib üldistust ja seeläbi kunstniku vabadust. Maali rõhk on huvitaval kombel mitte väljakut ümbritsevatel majadel, vaid liikumistrajektooridel. Moodustub muster, mis markeerib inimeste ja autode kulgemist ruumis. Selles mustris on ühtaegu teatud ettemääratust, mis võib viidata metafoorina ajastu rangetele normidele, aga samas on siin küllaldaselt vormide üldistamist, et võiksime rääkida neile normidele vastuseismisest. Ajastuloolise dokumendina näitab Maran meile haruldast vaadet aastakümnete taha vajunud Tallinnale. Tallinna motiive on Marani loomingus palju, neist on toimunud ka eraldi näitus. Ta ise on oma linnamotiive põhjendanud järgmiselt: “Vabal ajal otsisin maalimiseks motiive, mis oleksid piisavalt troostitud ja miseraablid, et väljendada sees pigistavat ängi.”