Olav Maran

Olav Maran. Vaieldamatult üks olulisemaid 20. sajandi teise poole kunstnikke, keda kunstiajalugu tunneb nii radikaalse uuendajana kui vanameisterlike natüürmortide loojana. Mõlemat poolust nimetatakse äärmusteks ning nendevahelist veelahet tähistatakse aastaga 1968, mil toimus Marani sügavalt sisemine muutus. Enne seda jäävad kollaažid ja katsetused abstraktses laadis, ajastu esimesed sürrealistlikud maalid (1959. aastal!) ning vaieldamatu liidriroll siinses moodsas kunstis. Liialdamata võib väita, et just Olav Maran oli see, kes suutis liikvele panna kõik järgnenud uuendusmeelsed kunstisuunad. Pärast 1968. aastat räägitakse aga vanameisterlikkusest - sellest, kuidas Marani traditsioonilised vaikelud olid “tehnilise perfektsuse ja professionaalsuse mõõdupuuks”. Ta hakkab kujutama argiseid esemeid ilma igasuguse vahelesegamiseta, kuid ometi muutuvad tema vaikelud religioosse sõnumiga laetuks.
Ent kas see vahe kahe loomingupooluse vahel on ikka nii määrav? Kas pole mitte nii, et me võime korraga “varase” ja “hilise” Marani puhul rääkida teatud vaimsetest hoiakutest ja kindlatest “seesmistest seisunditest” (Anu Liivak)? Kas pole ka nii, et nimetatud “religioossus”, mida kunstniku natüürmortides märgatakse, pole niivõrd kindla usundiga seotu, kuivõrd teatav vaimne tuum, inimese pärisosa, millest kõik algab? Olles üle kõikvõimalikest ajastute mullistustest ja moesuundadest, keeldudest ja tungivatest soovitustest, labasest ning ülespuhutust, suudab Maran oma piltidesse valada ajastuülese ja püsiva.
Käesolev töö jääb Olav Maran loomingu murdejärku. See on näide 1970ndate esimesest poolest, mil radikaalsed katsetused olid veel värskelt meeles, peegeldudes tasahilju vaikelulistes maastikes ning natüürmortides. Selles töös puutuvad selgelt ja jõuliselt kokku “varane” ja “hiline” Maran, Eesti 20. sajandi moodsa kunsti klassika ning inimkultuuri püsivad alusjooned. “Sügislilled violetis gammas” meenutab ühelt poolt traditsioonilist lillemaali, kuid see poleks Olav Maran, kui ta piirduks järjekordse lillekimbuga. Jah, me näeme meisterlikku kätt, filigraansust ning – tsiteerides kunstiajaloolasi – “professionaalsuse mõõdupuud”. Kuid sügav seesmine hoiak on selgelt nähtav. Maran maalib ilma igasuguse võltsilutsemiseta, pidades sootuks olulisemaks argielus – näiteks lillekimbus - peegelduvaid tuumseid väärtusi. Teisalt kasutab Maran ka siin moodsa kunsti kogemust, katsetades ruumi stiliseerimisega ning värvikoosluste harmoonia omanäolise tõlgendamisega, millest ta hiljem on loobunud. Ent millest ta pole loobunud, on maalide sügav inimlik mõõde. Sellest pole ta loobunud juba aastakümneid.