Endel Kõks

Eesti 20. sajandi maalikunst on lahutamatult olnud seotud siinse ajalooga. Seda mitte niivõrd ühiskondlik-poliitilisest kontekstist nopitud motiivide tõttu – “kohustuslikke” teemasid rakendati kunstile aktiivsemalt vaid 1940ndatel ja 1950ndate esimesel poolel -, kuivõrd ajalooliste suursündmuste lööklainetega inimeste eraeludes ja saatustes. See on sajand, kus eriti selgelt tajutav Peeter Mudisti maali pealkiri “Paratamatus elada ühel ajal”.
Eesti kunstiajaloo üks olulisemaid sündmusi oli seega Teine maailmasõda, mille olulisim tagajärg oli terve rea autorite sunnitud lahkumine välisriikidesse. Nimetagem vaid Eduard Wiiraltit, Karin Lutsu, Eduard Olet, Ants Murakinit, Eerik Haamerit. Ja Endel Kõksi. Siit sai alguse nende aastakümneid kestnud eiramine, kuid mitte loominguline vaikimine. Nii Kõks kui Luts, nii Ole kui Murakin, nii Wiiralt kui Haamer tegutsesid aktiivselt edasi, lisaks maalimisele suutsid nad keskenduda ka organisatoorsele tööle ning üksteise toetamisele. Kuigi siit vaadates tundub napi informatsiooni põhjal, et välis-eesti ringkonnad moodustasid ühtse seltskonna, kes endast välja vaatas harva, siis üha enam saab selgeks, et lahkumine oli paljudele kunstnikele mitte vabaduse äravõtmine, vaid vabaduse tekitamine. Ja siin mainitakse esmajoones just Endel Kõksi nime.
“Üks vähestest, kes umbes sajandivanuses eesti kujutavkunstis on leidnud oma säravale otsivale vaimule maksimaalselt kasvuruumi ning jõudnud ammendamatu mitmekülgsuseni ja osaduseni kultuurmaade kunstitervikus, on Endel Kõks,” kirjutab Vappu Vabar. Ja tõepoolest: Kõks, kes jõudis juba 1930ndate lõpul koos “Tartu kuldse trio” teiste liikmete Lepo Mikko ja Elmar Kitsega kunstiavalikkuse terava tähelepanu alla, muutus ja teisenes Rootsis elades otsustavalt. Tal avanesid võimalused hingata ühte rütmi kaasaegsete vooludega, rääkimata Kõksi reisidest Põhja- ja Ladina-Ameerikasse põliselanike juurde. Tema äärmiselt elegantne värvimaitse leidis just nüüd üha uusi väljakutseid, mis muutsid ta loomingu niivõrd mitmekülgseks. Käesoleva kolme otsustavalt erineva töö näitel ei suuda me tegelikult haarata sugugi kõiki Kõksi loomingule iseloomulikke märksõnu, küll aga kõige olulisemaid. Ühendusjooni nende kolme teose vahel pealtnäha justkui pole, nende autoriteks oleksid justkui kolm eri autorit. Kuid ometi. Õigustatult märgitakse, et õnnelikul kombel oli Kõks ühelt poolt küll intellektuaalne ja pidev katsetaja, kuid teisalt olid tema loomingu alustoed selgel pinnasel: pariisi koolkonna põhitõdedesse kuuluvatel “harmoonilisel koloriidi- ja plastilisel vormitunnetusel” (Vappu Vabar).
“Maastikuetüüd” tutvustab meile varast Kõksi. Kaks aastat enne töö valmimist “Pallase” lõpetanud 30-aastane kunstnik on rännanud ilmselt Tartu kandis ning teinud “välitöid”. Kui üldiselt vaadatakse Kõksi 1940ndate alguses valminud töid kui moodsa kunsti klassikute tsiteerimisi, siis “Maastikuetüüd” paljastab meile sootuks teistsuguse Kõksi. Ta on siiras ja vahetu, suutes äärmiselt keerulistel aegadel kõneleda ühtäkki lihtsusest ja püsivusest. Intiimne formaat ning peen värvikultuur lubavad näha juba küpse kunstniku täpsust, motiivi hoogne tõlgendamine küpsusega seotud enesekindlust. Kõks seisab antud tööga kusagil, kus kohtuvad traditsioonid ning moodne aeg, klassikaline maastikusse sukeldumine ning nähtu töötlemine puhtisiklikuks vaatepildiks.
Kaks aastat pärast “Maastikuetüüdi” lahkus Kõks esmalt Saksamaale, loetud aastad hiljem aga Rootsi, osaledes aktiivselt nii korraldaja kui kriitikuna väliseesti kunstnikkonna organiseerimisel. Juba tema esimese sõjajärgse perioodi juures tabab meid esimene infovaakum, napid näited lubavad aga rääkida traagika ning ekspressionismi ootamatust sisenemisest loomingusse. Teiseneb ka tehnikate ring: maalikunstile lisandub graafika. Alates 1951. aastast leiab Kõks kindla kodu Rootsis Örebros ning rahutus hakkab tema töödest tasapisi taanduma, asendudes pidevate otsingutega. “Temast saab õpilane moodsa kunsti mittekujutavas klassis, kus valmib palju töid ka kõrgeimale hindele,” kirjutab Vappu Vabar tabavalt. Harva teevad kunstnikud säärase kannapöörde ning nihkuvad tunnustust jõudnud laadi juurest sootuks teiseni, kujutavalt kunstilt abstraktseni. 1959. aastal valminud “Abstraktsioon” on selle perioodi stiilinäide. Erakordselt jõuline värvikeel asub otsapidi ennesõjaaegses “Pallases” omandatud tundlikule värvitajule. Ometi rakendab Kõks seda nüüd sootuks teisiti: millegi kujutamise asemel keskendub ta hoopis maali iseväärtustele: värvidele ja vormidele. Ekspressionistlik juhuslikkus ja täielik tahtevabadus on siin unustatud: Kõks kontrollib täpselt maali valmimise käiku, igale kujundile ja toonivarjundile on määratud kindel koht. See on maal, kus abstraktsionist Kõks on leidnud viimistletud lahenduse kõigile küsimustele, täieliku enesevalitsuse.
1967. aastal tegi Kõks pikema reisi Kanadasse, USAsse ja Mehhikosse, kuid selle ja teiste reiside mõjud kestavad veel aastaid. Graafikasse siginevad aktiivsed linnavaated ja -melu, ent veelgi enam märgatakse Mehhiko indiaanlaste etnograafiliste materjalide kasutamist. Ometi “peame tõdema, et E. Kõks on siiski eelkõige kolorist, tema isikupära tuleb esile maalides ja siin on oma sõna ka aastakümnete tagant öelda “Pallasel””. Nii märgatakse just inimese kujutavates maalides, kuidas Kõksi töödes on alati “koloriit peenelt häälestatud” ning “motiivi elatakse sisse tundlikult”. Ootamatud, erksad ja kontrastsed värvid ei mõju Kõksi puhul kunagi eputavalt, vaid alati õigustatult. Moodsa kunsti võtmes teostatud tantsijanna kui elurõõmu ning optimismi sümboliseeriv modell on siin raamistatud mustritega, milles on midagi väga arhailist. Ja kuigi esmapilgul niivõrd erinev “Maastikuetüüdist”, on Kõks jõudnud ringiga tagasi algusesse. Pallaslik värvikool ning võimalused kohtuda vahetult moodsa kunstiga tõid selle “parandamatu esteedi” (Mai Levin) loomingusse tõepoolest äärmiselt erinevaid maale.
Midagi ühist?
Kaubamärk.
“Endel Kõks”.