Ants Laikmaa

Õppis 1891–93 ja 1896–97 Düsseldorfis, tegi hulgaliselt välisreise üle kogu Euroopa. Pani aluse ateljeekoolile, kus õppisid mitmed olulised kunstnikud. Aktiivne kunstielu organisaator, samuti kunstist kirjutaja. Otsis kunstist rahvuslikke juuri. Loonud nii portreid kui ka maastikuvaateid, kasutades sageli pastelli.

Ants Laikmaa sidet Eesti kunstilugu loovate kõige põhimõttelisemate kihistustega ei ole ilmselt vaja üle korrata. 1913. aasta kevadel pärast pikka Euroopa-reisi taas Eestisse naastes tõi ta kaasa sadakond tööd, mis arvatakse olevat veerand kogu tema teadaolevast loomingust. Rännakud Itaalias, Saksamaal ja mujal andsid kunstnikule juurde uue hingamise, mille hoog jätkus ka naasmisele järgnenud suvel ning ta siirdus pikemale ringreisile kodumaal. Endel Nirk kirjutab Laikmaa eluloos: „Ta matkas ringi, tegi väiksemaid etüüde, kujutas rannamotiive.” Laikmaa reisis läbi Muhumaa Saaremaale, kuhu ta jäi mõneti pikemaks. Ilmselt just sealt on pärit ka tema „Võrgumaja”, kujutamas saarerahvale väga tüüpilist ja olulist motiivi. Nirk jätkab: „Esimese kodumaa-suve ja veel järgnenudki aastate maastikupildid ilmutavad teostuslikult lähedast sarnasust lõunas välja kujunenud stiililaadile. Valitud motiivides on tunda tüpiseeriva sünteesi taotlust ja teatavat stiliseerimistki. Pindade dekoratiivsust ja rütmimõju on rõhutatud tugeva kontuurjoonega, ent värvid on seejuures enamasti tahtlikult tagasihoidlikud, tume-sumedad.” Võib ilmselt julgelt väita, et „Võrgumaja” ühendab endas Capri nõtkuse ja Saaremaa tõsiduse, Tuneesia valguse ning Eestimaa värvid. Ehk nagu Villem Raam kunstniku 75. sünnipäeva puhul kirjutas: „Sumedas samblarohelises üldtoonis läbiviidud väikesed maastikupildid lähenevad ülesehituselt Itaalias kujunenud käsitlusele.”
„Võnnu maastik” on loodud Laikmaa jaoks võrdlemisi keerulisel eluperioodil. Seikleja ning elupõletajana tuntud Laikmaa oli 1920ndate alguses pidevalt suurtes võlgades, lisaks hädad majaehitusel ja eraelus. Kunst oli see, millest Laikmaa tol ajal lohutust ja kindlust leidis. Kuigi töövõimalused olid majanduslikust olukorrast johtuvalt ehk kehvemad kui varem, oli kirg luua unustusmaastikke seda suurem. Kodumaa motiivi kujutav pastell mõjub ehk just seetõttu eriliselt tundliku ja soojana.

Teos „Võrgumaja“ on ära toodud 1966. aastal Eesti Kunstimuuseumis autori 100. sünniaastapäeva puhul toimunud isiknäituse kataloogis.