Eduard Poland
1883 - 1957
Toompea vaade. 1939
õli, papp. 43.5 x 61 cm (raamitud)
hind 1 700 (müüdud)
All paremal: Ed. Poland. 1939.
Eduard Polandil suur huvi maalimise vastu väljendus juba varases nooruses, mil ta mitmetes galeriides nähtud maale proovis kodus järgi maalida. Ka fotod inspireerisid Polandit kujutama koduseid perekonnaliikmeid. Professionaali teed ja kunstiõpinguid alustas ta Tallinnas saksa teatri juures 1901–06, õppides vahepeal ka Peterburis ning Berliinis mitmes eraateljees. 1909–13 töötas kunstnik Tallinnas saksa teatrile, tegi aga kujundusi ka „Estoniale”, „Endlale” ja Viljandi „Koidule”, olles aastail 1918–21 ametlikult ja peamiselt „Estonia” teatri dekoraator. Pärast teatrist lahkumist sai Polandist vabakunstnik, kes armastas enamsti tahvelmaali ja graafikat, kuid jõudis ometi tegeleda arhitektuurigagi. Tema Toompea vaade on maalitud saksapärase ornungiga. Iga hooneserv on mõõdetud valguse ja varjuga ning maastik ideaalselt distsiplineeritud - kaunidus on lõpuni läbi komponeeritud ja linnamüüri saadab korrastatuse ilu. Seesuguses Tallinnas tahaks jalutada heledat päevavarju peakohal keerutades ja tunnustades vastutulijaid, kes kübarat kergitades viisakalt tervitavad, et siis omasoodu ent asjalikult Šnelli tiigist mööda kõndida, heites pilk päikeselisele Pika Hermanni tornile.
Eduard Polandil suur huvi maalimise vastu väljendus juba varases nooruses, mil ta mitmetes galeriides nähtud maale proovis kodus järgi maalida. Ka fotod inspireerisid Polandit kujutama koduseid perekonnaliikmeid. Professionaali teed ja kunstiõpinguid alustas ta Tallinnas saksa teatri juures 1901–06, õppides vahepeal ka Peterburis ning Berliinis mitmes eraateljees. 1909–13 töötas kunstnik Tallinnas saksa teatrile, tegi aga kujundusi ka „Estoniale”, „Endlale” ja Viljandi „Koidule”, olles aastail 1918–21 ametlikult ja peamiselt „Estonia” teatri dekoraator. Pärast teatrist lahkumist sai Polandist vabakunstnik, kes armastas enamsti tahvelmaali ja graafikat, kuid jõudis ometi tegeleda arhitektuurigagi. Tema Toompea vaade on maalitud saksapärase ornungiga. Iga hooneserv on mõõdetud valguse ja varjuga ning maastik ideaalselt distsiplineeritud - kaunidus on lõpuni läbi komponeeritud ja linnamüüri saadab korrastatuse ilu. Seesuguses Tallinnas tahaks jalutada heledat päevavarju peakohal keerutades ja tunnustades vastutulijaid, kes kübarat kergitades viisakalt tervitavad, et siis omasoodu ent asjalikult Šnelli tiigist mööda kõndida, heites pilk päikeselisele Pika Hermanni tornile.