1949. aasta oli Subbile saatuslik, märtsiküüditamine viis ta 1956. aastani Venemaa sügavustesse ning oma tõelisele kutsumusele sai ta pühenduda alles pärast Eestisse naasmist, mil Subbi asus õppima ERKI-sse, mille lõpetas 1962. aastal. Subbit võib mäletada kui alati sirge selja ning selge ja kindla vaatega loojat, kelle igat sammu saatis galantsus nagu ka tema loomingut. Peenetajuline esteetika, erinevate maailmaruumide ja perspektiivide põimumine, nurgeliste rütmide ja pehmete vormide kooskõla – see kõik on Subbi. Ta oli kunstnik, kes lõi oma harmoonia ja järgis seda ühteaegu spontaanselt ning analüütiliselt. Ise on ta öelnud oma töömeetodite kohta, et maaliga tuleb töötada seni, kuni see end ise looma hakkab. Eero Epneri hinnangul võib oksjoniteos olla Olev Subbi viimane maal, mis tema ateljee molbertil valmis.
Kuldsed kased esiplaanil on aga inspireeritud juba tema varastel maalidel kujutatud idüllilisest kodukandist Lõuna-Eestis – viited Olev Subbi lapsepõlvele, unistuslikule ja ideaalsele. Võimalik, et järv maalil on Võrtsjärv, mis ümbritses Subbi lapsepõlvepaiku. Teose hele ja avatud taevas ning lõputult kulgev pilk kaugustesse muudab selle maali nostalgiliseks ja helgeks.