Ülo Sooster

23-aastane Ülo Sooster õppis pärast sõda Tartus, kuid suviti külastas ikka ja jälle kodust Hiiumaad. Ilmselt just seal on valminud ka käesolev maal, mis on mitmes mõttes üllatav. Esiteks ei aimdu siit veel Soosteri hilisemat sürrealistlikku ning kujundlikku laadi: maja on maja, heinasaad on heinasaad. Teiselt poolt − ja see on palju üllatavam − ei aimdu siit aga mitte mingisuguseid 1947. aasta kunstireegleid. Noor tudeng on oma lähenemises täiesti sõltumatu ametlikest nõuetest. Teda ei huvita realistlik nokitsemine, detailirikka rohuvälja asemel näeme hoogsate pintslilöökide maalitud rohelist tsooni, millele järgnevad teistsugustes toonides tsoonid, mistõttu maal meenutab natuke koloriidikooki, kus vahelduvad erinevat värvi kihid. Taamal olevad puud ning taevas paistev päike (kuu?) on aga juba veidi mõistatuslikud või isegi muinasjutulised, andes kogu maalile kummastava atmosfääri. Kuna maal on sedavõrd vastuolus sellega, mida ametlikult nõuti, võib oletada, et teos peideti hoolikalt kodustes tingimustes ning ei näidatud aastaid kellelegi.