Karin Luts

1948. aastaks oli Karin Luts elanud neli aastat Rootsis, kuid tema päevikust võib lugeda, et lootus naasta kodumaale ei olnud jätnud teda veel maha. Ta on maailma suhtes avatud, külastab kunstinäituseid ja loob ka ise kunsti, portreteerides sageli naisterahvaid − nii tuttavaid, iseennast kui ka abstraktseid naisi tuvidega, lastega, kirjaga. Tema "Kalanaised" on aastakümneid olnud Rootsis ja jõuab nüüd tagasi Eestisse. Maali kirgastes värvides, modellide jõulistes poosides ja ilmekates nägudes võib aimata seda, mida kinnitasid ka Lutsu päevikud: ta ei olnud melanhoolne ega traagiline, vaid suhtus maailma samasuguse uudishimuga nagu Eestis olles. Motiiv oli Lutsu jaoks väga oluline, sellele on säilinud mitmeid kavandeid ning ka pärast maali valmimist töötas ta antud motiiviga edasi. Kuigi näeme justkui argist stseeni, on see maal kõike muud kui samal ajal (1948) ENSVs valminud tööteemalised teosed. Kangelaslikkuse ja realismi asemel näeme äärmiselt huvitavaid ja mitteargiseid karaktereid, kes tegutsevad keset erinevaid mustreid, tekstuure, värve ja vorme. Tõukudes päriselust, loob Karin Luts ometi täiesti iseseiva uue universumi täis pinget, mõistatusi ja efektset hoogu.