Valdemar Väli maal on hoolimata püüdlusest olla nii realistlik kui võimalik ometi täielik fantaasiapilt. See on nõukogude unelm: maal täis lopsakat viljasaaki, puhtaid särke, töökat kollektiivi, kuulekalt söövaid lehmi ja võimast ning mastaapset maastikuvaadet. Maali foon mõjub sedavõrd võõrapäraselt ja eksootiliselt, et paneb küsima, kas Väli on liitnud (oletatavale) kodumaa vaatele pildi eesosas mingisuguse teise kandi kaljuse ranniku, või on see lihtsalt üks pastoraalne utoopia, miraaž millestki, mida tegelikult ei olnud? Pildi peamised sündmused rulluvad lahti siiski põldudel, mis on sedavõrd kuldseks ja kiirgavaks värvitud, et hakkavad mõjuma samasuguse miraaži või unenäona, nagu maastik foonil.