Kristjan Raud
(1865–1943)
Kalevipoja surm. 1935
Pliiats, paber. Vm 23.7 x 45.8 cm (raamitud)
hind 7 200
All vasakul: K.RAUD
Teos on vahetu kavand kahele suurele söejoonistusele (1935, EKM)
Kristjan Raua looming on rikkalik, kuid kõige tuntumad ja olulisemad on tema Eesti mütoloogia ainetel loodud teosed. Neist tõuseb eraldi peatükina esile muidugi Kalevipoja legendide kujutamine, mille tipuks oli 1935. aastal ilmunud Kristjan Raua piltidega “Kalevipoeg.” Eepose illustratsioone valmistas Raud ette kaks aastat, selle aja jooksul lõi ta kokku 21 teost, mis tähendab suurt süvenemist ja parimate väljavalimist. Käesolev teos on vahetu kavand Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonis olevatele kahele suurele söejoonistusele. Joonistus on äärmiselt dramaatiline, kujutades Kalevipoja viimaseid hingetõmbeid. Raud ei soovigi luua aga realistlikku pildistust, vaid eepilist teost inimelust kui säärasest. Kalevipoeg mõjub ühelt poolt äärmiselt elujõulisena, kuid teiselt poolt viitab tema asend viimasele puhkusele, mis Rauale iseloomulikult tähendab maaga ühtesulamist. Inimese ja maa kokkukuuluvus on teema, mis oli paljude teoste läbivaks motiiviks, sh Tammsaare romaanidele. Kristjan Raud läheneb sellele teemale küll läbi mütoloogia, kuid muudab selle ometi üldinimlikuks üldistuseks. (E. Epner)
Teos on vahetu kavand kahele suurele söejoonistusele (1935, EKM)
Kristjan Raua looming on rikkalik, kuid kõige tuntumad ja olulisemad on tema Eesti mütoloogia ainetel loodud teosed. Neist tõuseb eraldi peatükina esile muidugi Kalevipoja legendide kujutamine, mille tipuks oli 1935. aastal ilmunud Kristjan Raua piltidega “Kalevipoeg.” Eepose illustratsioone valmistas Raud ette kaks aastat, selle aja jooksul lõi ta kokku 21 teost, mis tähendab suurt süvenemist ja parimate väljavalimist. Käesolev teos on vahetu kavand Eesti Kunstimuuseumi kollektsioonis olevatele kahele suurele söejoonistusele. Joonistus on äärmiselt dramaatiline, kujutades Kalevipoja viimaseid hingetõmbeid. Raud ei soovigi luua aga realistlikku pildistust, vaid eepilist teost inimelust kui säärasest. Kalevipoeg mõjub ühelt poolt äärmiselt elujõulisena, kuid teiselt poolt viitab tema asend viimasele puhkusele, mis Rauale iseloomulikult tähendab maaga ühtesulamist. Inimese ja maa kokkukuuluvus on teema, mis oli paljude teoste läbivaks motiiviks, sh Tammsaare romaanidele. Kristjan Raud läheneb sellele teemale küll läbi mütoloogia, kuid muudab selle ometi üldinimlikuks üldistuseks. (E. Epner)