Pallases skulptuuri õppinud Gustav Mägi lahkus Eestist Rootsi teise maailmasõja lõpus. Temast sai pigem sealse ühiskonna sürreaalseid suundi järgiv kunstnik, kelle looming eiras ratsionaalsust, kui traditsiooniline maalija. See siiski veel kunstniku varasesse eksiililoomingusse kuuluv teos ei ole radikaalne ega kunstiuuenduslik, kuid oma lihtsuse juures ometi kummastav. Autor vaatab üht tavalist hetke, kuid maaliruumiga mängides tundub see siiski nagu pilk trammi, mis sõidab kõikide maailmade vahel, reaalsusest sürreaalsusesse ja tagasi.