Johannes Saal ei ole sellel maalil kinni pidanud ühestki ametlikust normatiivist ning loonud pea täiesti abstraktse teose, mida iseloomustavad impulsiivselt tõmmatud värvipuhangud. See on justkui mingitest köidikutest vabanemise tunnistus ja polegi oluline, kas need köidikud on ühiskondlikud või isiklikud. Saali “Maastik” on harvanähtavalt ekspressiivne ja tormiline, tema lähtealuseks ei ole mitte vaatlus või nauding, vaid soov värvide ja pintslitõmmete abil teha nähtavaks sisemine nähtamatu pinge. Maalitehniliselt on see aga julge otsing, mis mõjub 1950ndate kunsti kontekstis plahvatuslikult.