Ferdi Sannamees

Lamava alasti naise motiivi kordas Eesti 1920ndate üks silmapaistvamaid skulptoreid Ferdi Sannamees mitmel korral, kuid kõige silmatorkavamaks loetakse käesolevat pronksist valatud naisefiguuri. Sellest valmis omal ajal isegi ridamisi keraamilisi koopiaid. Sannamehe loomingu ühe kõige olulisema teose motiiv on üllatav. Juta Kivimäe on märkinud, et Pallase kooliga seotud skulptorid ei kujutanud peaaegu kunagi erootilist akti ning antud figuur on mitte ainult Sannamehe loomingus, vaid laiemalt Eesti skulptuuriloos seetõttu erandlik. Eesti publiku pelgus alasti keha kunstis kujutamise suhtes kestis ka pärast Sannamehe teose valmimist – näiteks süüdistati Adamson-Ericu näitust (1937) pornograafias.

Sannamehe teos on dünaamiline, on tajuda kehas valitsevat pinget ja plastilisust. Meisterliku vormikäsitlejana on ta suutnud lihaste kujutamise kaudu välja tuua inimeses peituva emotsionaalse laetuse. Mis tunded lamavat naist täpsemalt on tabanud, ei ole näo peidetuse tõttu võimalik fikseerida. Kunstnik on jätnud olukorra lahtiseks ning iga kord uuesti tõlgendatavaks. Rõõm? Kurbus? Unustus?