Johannes Greenberg

Teos on ära märgitud Hilja Läti monograafias "Johannes Greenberg 1887–1951" (Kunst, Tallinn 1990) kataloogiosas lk 83, reprodutseeritud lk 70 (nr 72)
Teos pärineb Olga Terri kogust

Üks Johannes Greenbergi loomingu kõige olulisemaid teoseid, mida Greenbergi loomingu üks põhjalikumaid tundjaid Hilja Läti pidas vajalikuks lisaks Greenbergi monograafias nimetamisele ka reprodutseerida. Ühtlasi on see üks väheseid teoseid Eesti kunstiajaloos, mis tegeleb otsesõnu 1940ndate meeleoludega, kõneledes leinast ja ilmajäetusest kristjanraualiku tõsidusega. Teose huvitav kompositsioon on paigutanud inimesed maali alaossa ning suure ruumi eraldamine taevaavarusele muudab nad pisemaks ja kaitsetumaks. Maali süžee ei ole üleliia kirjanduslik, detailid on Greenbergilikus värvikäsitluses vaevu eristatavad ning jutustusest on edasi antud vaid olulisim: inimeste meeleseisund. Lohutu meeleolu, mida võimendab pruunikate toonide nüansirohke kasutamine, pole siiski lootusetu – leinajat ei ole jäetud üksinda, Greenberg on siia lisaks maalinud inimrühma, kes ei oska küll aktiivselt leinajat toetada, kuid on vähemalt kohal ja olemas, leinamas ilmselt isegi.
Johannes Greenbergi tundlik natuur tajus hämmastava täpsusega nii koloriidi üksikasju, hinnates iga pintslilöögi erilisust, aga ka inimvaimu nukruse detaile. Kui 1930ndatel keskendus ta sageli teatrimotiividele, siis 1940ndatel asenduvad need hoopis teistsuguste meeleoludega, kus inimesed astuvad lavalt maha pärisellu ning kogevad tõelisi tundeid. Ajastu rõhutuse kujutamine oli Greenbergi jaoks möödapääsmatu, sest teistmoodi poleks ta osanud. Kuigi maal on peaaegu monokroomne, kõneleb see inimhinge rikkalikkusest ja nüansirohkusest.
Teos kuulus kunstnik Olga Terri kollektsiooni, kelle loomingut Greenbergi maalid mõjutasid.