Eugeni Noormägi

Ülal vasakul: Paris 1948

All paremal: EN

Eugeni Noormägi on üks neid tundmatuks jäänud Eesti naiskunstnikke, kelle looming väärinuks palju rohkem tähelepanu. Suureks põhjuseks on tema lahkumine Ameerika Ühendriikidesse juba 1926. aastal, mil ta oli Ants Laikmaa juures ja hiljem Pallase kunstikoolis õppinud. Välismaal töötava kunstnikuna kujunes tema laad väga teistsuguseks kui Eestis tegutsenud autoritel, mis eriti dramaatiliselt tuli välja 1940ndate keskel. Nõukogude Eestis nõuti sotsialistlikku realismi ja inimesed võisid kaotada vähemalt töö kui mitte enamat, kui nad reeglitele ei allunud. Välismaal töötanud Eugeni Noormägi oli kõigist säärastest loomingulistest ahelatest vaba ja jõudis 1948. aastal värvilise, optimistliku ning elujaatava abstraktsionismini. Ühes intervjuus ütles Noormägi, et tema laadi iseloomustab “kubistiline läbielamuste pildistus sini-kollases koloriidis”. Hoog ja improvisatsioon, nõtkus ja kergus iseloomustavad Noormägi akvarelli. Sobivalt on ta tööle kirjutanud ka valmimispaiga: Pariis. Hiljem elas Noormägi veel Taanis, kus osales sealsete kunstirühmituste näitustel ning valmistas suuri freskosid avalikesse ruumidesse.