Ann Audova

Signatuurita

Ann Audova on jäänud mõistatuslikuks fenomeniks Eesti kunstis, kes hoolimata oma loomingu äärmisest kütkestavusest ei soovinud avalikku tähelepanu ning eelistas töötada süvenenult varjus. Võib-olla oli soov elada ja luua üksinda pärit lapsepõlvest, kuna tema peres oli koguni viisteist last ja Audova oli neljateistkümnes. Audova läks Pallase kunstikooli õppima veel siis, kui Konrad Mägi oli selle direktor (1924), kuid ei lõpetanud kooli isegi teise maailmasõja alguseks. On meenutatud, et Audovale ei olnudki oluline niivõrd tähtis diplom, vaid turvalist ja stabiilset töötamisvõimalust pakkunud koolikeskkond. Audova pühendas oma elu fookuse kunstile, elades ilma perekonnata ning töötades iga maali kallal väga pikalt ja põhjalikult. Teda represseeriti nõukogude ajal, ent isegi siis, kui ahistus lõppes, ei soovinud Audova korraldada ühtegi isiknäitust, pühendudes täielikult loomisele.

Käesolev maal on eriliselt huvitava kompositsiooniga. Audova on ühelt poolt valinud justkui juhusliku hetke tegelikkusest, kuid ometi ei ole see realistlik, vaid Audova on proovinud tabada midagi loodusele olemuslikku – mingi momendi, olukorra, suhted. Liigseid poliitilisi allhoovusi ei maksa oletada, kuid rukkilillede kujutamine keset nõukogude aega sedavõrd selge manifestina – lilled ei ole asetatud teiste sekka, pandud vaasi vms – ei pruukinud olla ka niisama. Selgelt on näha ka jäljed Audova põhjalikust maalimislaadist: värvi on kantud kihiliselt ja pika aja jooksul, on ümbermõtlemisi ja korrektuure, soojad ja külmad toonid segunevad ning panevad töö sisemiselt justkui hõõguma.