Ann Audova

Signatuurita

Ann Audova põhjalikkus ning keskendumine oma loomingule on loetav ka tema maalide pinnalt. Nende värvikihtide paksus räägib kunstniku soovist pidevalt täieneda ning teatud ideaali poole liikuda. Võimalik, et sel põhjusel ei dateerinud Audova kunagi oma teoseid – kuna ideaal jääb alati tabamatuks, on kõik kunstiteosed mõnes mõttes alati lõpetamata. Audova meelismotiiviks olid lilled, kusjuures mitte niivõrd glamuursed ja võõrapärased taimed, vaid kodused taluõuelilled nagu näiteks astrid. Lakoonilise ilu kujutajana oli Audova meisterlik, tuues välja nappuses peituva võluvuse. Ka käesoleval maalil ei loobi Audova efekte, vaid näitab minimalistlike vahendite poeetilisi võimalusi. Ootamatus tonaalsuses foon loob tausta, millele ta asetab läbimaalitud lilleõied, mille värvid ulatuvad valgest mustani. Tumedate toonide kasutamisest Audova ei ehmunud ja nii ei muutu isegi mustad lilleõied või varjud süngeteks, vaid lüürilisteks. Antud töö võib dateerida autori hilisloomingusse.