Joann Voldemar Saarniit

All vasakul: SAARNIIT 47

1943. aastal viidi Joann Saarniitu parajasti Smolenskisse vangilaagrisse, sest oli rindel olles sakslaste poole üle jooksnud. Tal õnnestus põgeneda ning peaaegu aasta hiljem jõudis ta lõpuks Rootsi, kuhu vahepeal olid pagenud ka tema abikaasa ja väike poeg. Hoolimata keerulistest tingimustest saavutas Saarniit kiiresti kunstnikuna tähelepanu ning ühe tema teose ostis näiteks Rootsi peaministri tütar. “Olen Rootsis püüdnud elatuda oma loomulikul kutsealal,” lausub Saarniit antud maali valmimisaastal ühes intervjuus. “Ning see on mul ka siiani õnnestunud.”

Saarniit maalis sageli mälu järgi: ta kujutas näiteks paljudel teostel oma sunnitöölaagri kogemust Siberis. 1948. aastal toimus Stockholmis Saarniidu isiknäitus, kus maalid äratasid tähelepanu mh sinise ja punase jõulise kontrasti pärast. 
Ka käesolev linnavaade on muidugi valminud mälule toetudes ja seetõttu on teatud topograafilisi nihkeid. Tänu mälutööle on Saarniit saanud aga valida unistusliku vaatenurga: ta on tõusnud justkui Toompuiestee kandis õhku ja maalinud sealt vanalinna rakursi alt, mida päriselus kunagi kogeda pole võimalik. Kodune motiiv kombineerituna dramaatilise ja ekspressiivse taevaga jätab mulje, et kodule tagasi mõeldes tabab kunstnikku korraga nii turvalisus kui ärevus. Soojuselektrijaama korstendest tõusev suitsujuga lisab taeva draamale veel oma mustava nüansi.