Olav Maran
(1933)
Prangli saare kabel. 1972
Õli, lõuend. 44.5 x 58.5 cm (raamitud)
hind 6 300
All keskel: OM 72
Pöördel: OLAV MARAN PRANGLI SAARE KABEL /.../
Umbes samal ajal, kui maiad oma tsivilisatsioonile vundamenti rajasid, kerkis merest Prangli saar. Ühel hetkel kolisid sinna inimesed ning 19. sajandi keskel ehitasid nad paari kuuga kabeli. 1972. aasta suvel on sinna läinud Olav Maran ning maalinud mitte ainult lakoonilist ja lihtsat kirikuhoonet, mis võlus Maranit ilmselt oma mitteedevusega (ta on öelnud, et ka natüürmortidele valib esemeid, mis poleks edevad), vaid ka maastikku selle ümber. Toonid on soojad, valgust on palju – ja säärane elujaatav hoiak oli Marani jaoks üpris uus. Ta on öelnud, et nõukogude aeg tekitas temas rusumeeleolu. “Mu maailmatunnetus oli valdavalt traagiline,” on Maran lausunud. “Ma ei tahtnud valega kaasa minna ja leidsin, et ilusaid pilte pole üldse õige teha.” Näiteks kui tuli maalida roosibuketti, lasi ta sellel enne kindlasti närtsida, sest “kõik pidi olema sünge ja morn”.
Ent neli aastat enne Pranglile minekut toimunud usuline pööre muutis kõike. Marani sõnul tõi see “tunnetuse igavesest tõest – see oli positiivne, hea, harmooniline ja ülesehitav”. Ühtlasi tähendas see kunstis laadi muutmist. Ta lasi lahti oma abstraktsete piltide vormide ja värvide dramaatiliste heitluste kujutamisest ning Marani sõnul ei soovinud enam luua uusi maailmu, vaid pöördus selle maailma poole, mis oli juba olemas. Just seetõttu hakkas ta kujutama maastikke ning seda looduslähedasel viisil. Oluliselt oli teda säärase lähenemise juures mõjutanud ühe väärika inimese kunagi öeldud soov, et tõeliselt hea kunst ei pea olema ainult elitaarsele nautlejale, vaid ka adra tagant tulevale lihtsale künnipoisile.