Hilda Kamdron

All vasakul: Kamdron 1957.

Hilda Kamdron on üks Eesti kunsti suuri erakuid, kuuludes ühte nii mõnegi teise Tartu naisautoriga, kes pärast teist maailmasõda tagasi tõmbusid, kuid kunsti loomisega jätkasid (nt Ann Audova). Kamdronit peeti Pallases õppides üheks kõige andekamate seas, kelle akvarellide puhul hoiatasid kriitikud, et kui Kamdron peaks tahtma valerahasid teha, on politseil kõvasti tegemist, sest Kamdron on sedavõrd meisterlik ja täpne. Säärane talent leidis kiiresti rakendust entsüklopeediate illustreerimisel, sest suutis olla tõepoolest äärmiselt detailitäpne. Ometi ei leidnud Kamdron juba enne sõja algust päriselt oma kohta ja kuigi alustas uuesti õpinguid, siis tõmbus tasapisi kunstipildist kõrvale. Raputavalt mõjus talle ilmselt Tartu purustamine, sest ta joonistas selle terve traagilise mustvalge tsükli. Pärast sõda kaotas Kamdron töö ning peagi tõmbus näitustegevusest tagasi, osaledes veel ainult asjaarmastajate väljapanekutel, kuigi oli alles äsja olnud Pallase kõige andekamaid joonistajaid. Ta ei olnud kaotanud oma virtuooslikkust, kuid umbusk nõukogude võimu suhtes ja isikliku natuuri eripärad viisid tema peaaegu täieliku tagasitõmbumiseni. Annelinna rajamine mõjus samuti häirivalt, valmis veel üks joonistuste tsükkel vana armsa Tartu kadumisest, kuid peatselt süttis Kamdroni kodu ning ta hukkus koos suure osaga oma loomingust. Tänaseks on teada vaid äärmiselt üksikud Hilda Kamdroni teosed ning käesolev südamliku süžeega akvarell on haruldane leid. 1957. aasta varasuvel valminud teos vaatleb loodust peaaegu lapse pilguga, imetledes ja imestades poolpunaste maasikate üle. Meisterlikkus ei ole autorit maha jätnud: osavalt töötab ta värvide, varjude ja vormidega.